Avatus valimisvõitlusele Eesti 2015. aasta parlamendivalimistel ning suhe sotsiodemograafiliste tunnuste, hoiakute ja erakondlike eelistustega

Abstract

Valimiskäitumise uurimine piirdub sageli vaid konkreetse valimistel antud hääle analüüsiga. Tegelikkuses eelneb diskreetsele parteivalikule keeruline protsess, kus valija oma tunnuste ja kõrvaltegurite mõjul olemasolevate erakondade seast endale ühe välja valib - mõni valija kahtleb oma otsustes enam kui teine. Töö eesmärk on uurida, kui suur ja milline osa Eesti valijaskonnast on erakondliku konkurentsi objektiks - kui palju, millise sotsiodemograafilise profiiliga ning milliste poliitiliste hoiakutega inimesed on valmis hääletama enam kui kahe erakonna poolt kõrge tõenäosusega. Niisamuti leitakse, kuivõrd stabiilsed on Eesti kuue suurema erakonna valijaskonnad ning milliste erakondade vahel liiguvad kõige tõenäolisemalt hääled. Töö tulemused näitavad, et erakondlikule konkrentsile on avatud ligikaudu veerand Eesti valijaskonnast, samuti neljandikul ei ole kindlaid eelistusi ning koguni pooled valijatest on erakonnatruud. Seega on ligikaudu pooltel Eesti valijatest poliitilised eelistused väga kinnistunud ja umbkaudu veerand valijatest on potentsiaalsed häälevahetajad. Valimisvõitlusele avatud valijate puhul on enamjaolt tegemist valijatega, kes on eestlased, nooremad, kõrgema haridustasemega ja kõrgema sissetulekuga. Poliitilised hoiakud erinevad valdavalt erakondade lõikes ning hoiakud seega poliitilist avatust ei mõjuta. Erakondlike eelistuste analüüsimisel selgub, et kõige stabiilsema valijaskonnaga on Keskerakond ning kõige vähem lojaalsed on Isamaa ja Res Publica Liidu valijad. Töö analüüsis joonistub välja väga huvitav muster, mille kohaselt ei hääletaks Keskerakonnale oma hääle andnud inimesed kõrge tõenäosusega mitte ühegi teise erakonna poolt ning samas ei hääletaks ühegi erakonna valijaskond tõenäoliselt Keskerakonna poolt. See viitab Eesti parteimaastiku selgele polariseeritusele, kus valijad jagunevad sõltuvalt nende sotsiaalsest grupist. Eesti parteisüsteem võib seega tunduda pealtnäha üsna stabiilne, kuid tegelikult seisab selle taga mõneti individuaalne valimiskäitumine, mis on märksa korrapäratum.