U–Th–Pb keemiline dateerimine Uljaste puursüdamiku monatsiidi, ksenotiimi ja uraniniidi põhjal

Abstract

Eesti kristalne aluskord jaguneb mitmeks vööndiks ning käesolevas töös keskendutakse Alutaguse vööndile. Selle piirkonna kohta puuduvad isotoopdateeringud, mistõttu ei ole siiani päris selge, kas Alutaguse vööndi kivimid kujunesid Lapimaa-Savo orogeneesi (1,91–1,93 Ga) või Fennia orogeneesi (1,88–1,90 Ga) käigus. Alutaguse kivimites leidub aktsessoorseid mineraale, mis sisaldavad suures koguses uraani, tooriumi ja pliid. Nende elementide kontsentratsioonide suhete põhjal on võimalik hinnata kivimikompleksi vanust. Käesolevas töös kasutati dateerimiseks kolme erinevat mineraali: monatsiiti, ksenotiimi ja uraniniiti. Uuritud proov pärineb Uljaste puuraugust F188, 201,2 m sügavuselt, kus põhikivim on vilgugneiss. Andmete kogumiseks kasutati SEM-EDS-meetodit, mille tulemuste põhjal arvutati hinnangulised vanused. Monatsiidi ja ksenotiimi puhul jäid esinduslikud vanused vahemikku 1,7–2,0 Ga. Statistiliselt on kõige esinduslikum vanusevahemik 1,8–1,9 ± 0,08 Ga, samas kui uraniniidi puhul oli vanuste varieeruvus suurem, kuid statistiliselt kõige esinduslikum oli 1,6–1,8 Ga. Lisaks esines uraniniidil ekstreemselt madala vanusega terasid (0,3–1,1 Ga). Tulemused peegeldavad mineraalide erinevat usaldusväärsust keemilisel dateerimisel: monatsiidi ja ksenotiimi puhul ilmnes üks selge vanusevahemik, kuid uraniniidi puhul mitu erinevat vanusepopulatsiooni. Uljaste kontekstis on monatsiit ja ksenotiim keemilise dateerimise seisukohalt usaldusväärsemad kui uraniniit. Töö eesmärk oli hinnata Uljaste puuraugus monatsiidi, ksenotiimi ja uraniniidi keemilise dateerimise võimalusi. Tulemused näitavad, et keemiliselt saab dateerida monatsiiti, ksenotiimi ja uraniniiti.