Mittekohastumuslike skeemide, olekute ja traumakogemuste seos uimastivalikuga sõltuvushäirega patsientidel

Abstract

Antud töös uuriti stimulantide ja depressantide sõltuvuses olevaid inimesi. Uurimistöö keskne küsimus oli, millised mittekohastumuslikud skeemid, skeemi olekud ja traumakogemused eristavad stimulantide ja depressantide sõltuvuses olevaid inimesi. Uuringus osales 101 sõltuvushäirega patsienti, kes jagunesid stimulantide tarvitajate (n = 42) ja depressantide tarvitajate (n = 59) gruppidesse. Andmeid koguti Youngi skeemiküsimustiku (Young Schema Questionnaire – Short Version 3, YSQ-3), Skeemi olekute küsimustiku (Schema Mode Inventory, SMI) ja Rahvusvahelise Traumasündmuste Küsimustiku (International Trauma Exposure measure, ITEM) eesti- ja venekeelsete testide abil. Tulemustes selgus skeemide ja skeemi olekute tasandil statistiliselt oluline erinevus gruppide vahel. Skeemides ja olekutes erinevust pärast mitmese mõõtmise korrektsiooni ei olnud. Küll aga näitasid tulemused trende, mille kohaselt stimulantide tarvitajaid iseloomustasid kõrgemad skoorid eraldiseisvalt skeemides “usaldamatus”, “heakskiidu otsimine” ja “grandioossus” ning olekutes “suurustlev”, “ründaja” ja “eemaletõmbunud eneserahustaja”. Depressantide tarvitajaid iseloomustasid kõrgemad skoorid skeemides “allutatus” ja “läbikukkumine” ning olekutes “järeleandlik alistuja” ja “eemaletõmbunud kaitsja”. Traumade sageduses olulisi erinevusi ei selgunud, kuid depressantide tarvitajate grupil oli tendents kogeda rohkem traumasündmusi lapseeas. Töö tulemused toetavad skeemiteraapia teoreetilist mudelit ning viitavad skeemide ja olekute üldmustrile kui potentsiaalsele suunaviidale sekkumiste planeerimisel sõltuvushäirete ravis.