Liikumist soodustavate vahendite kasutuspraktikad projekti „Liikuma kutsuv kool" näitel

Abstract

Liikumisel on oluline roll noorte igapäevaelus ning sellele tuleb pöörata tähelepanu. Eesti koolilapsed liiguvad aga vähem kui on soovituslik. Liikumisaktiivsus noorte seas tuleb suurendada, sest see võib mõjutada kognitiivseid oskusi ja akadeemilist võimekust. Seega on oluline, et noored oleksid ka koolipäeva sees füüsiliselt aktiivsed. Õpilaste liikumisaktiivsuse tõstmise koolipäeva sees on eesmärgiks võtnud Tartu Ülikooli liikumislabor, kelle algatusel loodi laste ja noorte liikumisprogramm "Liikuma kutsuv kool". Koolipäeva liikuvamaks muutmise üheks võimaluseks on õpilastele tagada liikumist soodustavaid vahendeid, mille kasutamine nõuab enda liigutamist. Bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade koolides olevatest liikumist soodustavatest vahenditest ning nende kasutamisest projekti „Liikuma kutsuv kool― näitel. Samuti kaardistada vahenditega seotud jagamise ja kasutamise süsteemid ning nendega seonduvad prombeemid/takistused. Töö praktiliseks väärtuseks on liikumist soodustavate vahendite soovituste tabel, kus saab lugeda koolides kasutuses olevate vahendite tagasisidet. Samuti on tabelis soovitusi, mida peaks vahendite tellimisel ja kasutamisel arvestama ning kus vahendeid kasutada. Tabeli eesmärgiks on anda koolidele ja teistele asutustele ülevaade enne, kui hakatakse vahendeid tellima. Töö teoreetilises peatükis andsin ülevaate liikumisaktiivsuse ja liikumist soodustavate vahendite vajalikkusest õpilaste seas ning miks neid peaks edendama ka koolides. Kasutasin bakalaureusetöö raamistamisel praktikateooriat, sest käsitlesin vahetunni sisustamist ja vahendeid kui praktikat, keskendudes eelkõige materiaalsele poolele – liikumist soodustavad vahendid. Bakalaureusetöö tulemuste esitamisel kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, kus kasutasin koolidega läbiviidud intervjuusid ning vahendite hinnangute küsitlust. Töö valimi moodustasid projekti „Liikuma kutsuv kool― üheksa liiget, kes tellisid 2016. aastal liikumist soodustavaid vahendeid. Liikumist soodustavate vahendite tellimisel lähtusid koolid eelkõige oma võimalustest ning kooli keskkonnast. Vahendite kasutamisel tuleb kindlaks teha, millises kooliruumis neid saab kasutada, sest kõik vahendid on erinevad – mõni vajab rohkem järelevalvet ja ruumi. Tellimisel lähtuti ka vahenditest, mida oleks õpilastel lihtne kasutada. Vahendite jagamisel täheldasid koolid erinevaid probleeme või segavaid faktoreid – ruumipuudus; kooli inventari turvalisus; õpilased pole suutelised iseseisvalt teatud vahendeid kasutama; järelevalve; laiali jagatud vahendid kaovad ja purunevad; õpetajate madal aktiivsus vahendite jagamisel. Eelmainitud probleemid olid lahendatavad, sest koolid arvestasid asjaoluga, et kõiki vahendeid ei saa jagada õpilastele ühte moodi. Selleks lõid koolid süsteemid, mis olid abiks nii vahendite jagamisel kui ka nende kasutamisel. Vahendeid saab kasutada vahetundides, tunnis ning aktiivsetes vahetundides. Viimane loetletust on heaks võimaluseks kaasata suur hulk õpilasi ühiselt ennast liigutama. Aktiivsetes vahetundides (võimlas/saalis) saab kasutada ka vahendeid, mida ruumipuuduse tõttu ei saa kasutada koridoris või klassiruumis ning mis vajavad suuremat järelevalvet. Õpilased on liikumist soodustavad vahendid koolides omaks võtnud ning nende sõnul on nüüd vahetundides lõbusam ja on rohkem tegevusi. Õpilaste sõnul ei pea nad enam vahetunnis lihtsalt tunni algust ootama, vaid nüüd saab ennast liigutada. Seega liikumist soodustavad vahendid aitavad tõsta õpilaste liikumisaktiivsust, kuid muutuse saab toimuda koostööl kooli juhtkonna ja õpetajatega.