Naiste tõlgendused paarisuhtevägivalla kogemustest ja selle mõjust

Abstract

Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida naiste tõlgendusi lähisuhtevägivalla kogemustest, suhtest lahkumise kogemustest ning perevägivalla mõjudest neile endale ja vägivaldses peres kasvavatele lastele. Uurimuses osales 4 vägivallakogemusega naist, kelle vägivaldsetest suhetest on möödas 8-20 aastat. Osalejatega viisin läbi silmast-silma poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude analüüsimiseks kasutasin temaatilist analüüsi. Naised tõid vägivalla peamiste tagajärgedena endale välja enesehinnangu langust ning hirmu. Vägivalla tagajärgesid lastele oli naiste jaoks keeruline sõnastada, kuna peres ei räägitud kunagi vägivallast. Siiski toodi välja suhte- ja käitumisprobleeme ning seda, et lapsed muutusid kinnisemaks. Suhtest väljumisese takistustena mainiti peamiselt seda, et loodeti olukorra muutumisse ning püüti perekonda koos hoida. Antud teemat on oluline edasi uurida, et teada saada, mida lapsepõlves vägivalda kogenud inimesed ise tagajärgedena välja toovad ning kuidas mõjutab kogetu nende praegust elu. Paljud paarisuhtevägivalda kogenud naised ei tea vägivalla mõjudest lastele, kuna nad ei ole sellel teemal lastega rääkinud. Naised soovivad oma lapsi kaitsta vägivalla mõjude eest ning sageli hoiavad nad oma lapsi teadmatuses. Teadmatus võib tekitada aga lapsele hoopis kahju, kuna ta ei saa oma mõtteid/tundeid väljendada ega mõista, miks vägivaldne sündmus toimus.