Isiku õigus andmete kustutamisele - kas paremini kaitstud siduvate või soovituslike õigusaktide poolt?

Kuupäev

2016

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Tartu Ülikool

Abstrakt

Inimeste soov jagada teavet enda elu kohta, seda võimaldatavate meediumite areng, andmebaasidele lihtne ligipääsetavus ja tormiliselt arenenud andmetöötluse võimalused ning kiirused on tekitanud olukorra, kus sotsiaalvõrgustikke ja avalikke andmebaase kasutades on igaühe kohta võimalik kokku panna küllaltki üksikasjalik pilt. Vananenud isikuandmete kaitse reeglid Euroopa Liidus ei ole tehnoloogia arenguga suutnud kaasas käia, mistõttu on tekkinud olukord, kus isiku õigused andmekaitsele ja eraelu puutumatusele ei ole enam igas valdkonnas kaitstud. Üheks selliseks valdkonnaks on isiku tegevus küberruumis. Töö eesmärgiks oli leida, kuidas andmekaitse reformiga kaasnev isikuandmete üldmäärus, mis jõustub 25.05.2018, erineb hetkel kehtivast direktiivist ning milliseid muudatusi toob see kaasa isiku „õigusele olla unustatud“ ja vaadata, kas antud õigusaktide puhul on tegu hard või soft law’ga ehk siduva või soovitusliku õigusaktiga ning kumb neist sobib paremini lahendama tänapäeva ühiskonnas tekkinud isikuandmete kaitse probleeme, mis puudutavad isiku „õigust olla unustatud.“ Meetodiks on Kenneth Abbott ja Duncan Snidal poolt loodud süsteem, mille abil analüüsida, kas tegu on siduva või soovitusliku õigusaktiga. Õigusaktide analüüsis kasutan objektiiv-teleoloogilist tõlgendamist, et leida, kuidas nad suhestuvad kehtivate õigusaktide ning väärtustega. Analüüsist saab järeldada, et mõiste „õigus olla unustatud“ asemel eelistatakse õigust andmete kustutamisele, mis on olemas ka hetkel kehtivas direktiivis. Üldmääruses ei anta andmesubjektile rohkem õiguseid kui oli direktiivis, vaid üldmääruses on lihtsalt laiendatud seadusandluse territoriaalset haldusala.

Kirjeldus

Märksõnad

Viide