Raamatukoguhoidja kuvand noorte raamatukoguhoidjate arvamuse põhjal

Abstract

Lõputöö eesmärgiks seati välja selgitada ja analüüsida Eesti noorte raamatukoguhoidjate kujunenud kuvandit raamatukoguhoidjatest endist: nii nende välimusest, omadustest kui oskustest. Selleks viidi kaheteistkümne noore raamatukoguhoidjaga, kelle vanus on kuni 30 eluaastat ning tööstaaž kuni 5 aastat, läbi poolstruktureeritud individuaalintervjuud. Intervjueeritavatelt uuriti, millised on nende meelest raamatukoguhoidjate välimus ja iseloomuomadused, kuidas nad hindavad raamatukoguhoidjate oskusi ning kas ja milline erinevus on nende meelest nooremate ja vanemate raamatukoguhoidjate vahel. Varasemad imago-alased uurimused nii Eestis kui välismaal näitavad, et raamatukoguhoidjate välimusse suhtutakse üsna stereotüüpselt, kujutades ette vanemat prillidega ja krunniga konservatiivset ja ranget (sageli vanatüdrukust) naisterahvast ning stereotüüpidest erinevad raamatukoguhoidjad kuulevad tihti imestust, et nad ei vasta väljakujunenud ettekujutustele. Samas näitasid uuringud, et stereotüüp hakkab hajuma ning inimesed mõistavad aina enam, et raamatukoguhoidjad on erinevad nii välimuse kui isiksuse poolest. Raamatukoguhoidjad teevad stereotüüpide kukutamise nimel usinalt tööd, pidades neid stereotüüpe reaalsusest erinevateks. Usutakse ka, et noorematesse raamatukoguhoidjatesse suhtutakse positiivsemalt ning lugejatele meeldib rohkem nooremate raamatukoguhoidjatega suhelda. Käesoleva uuringu tulemused lubavad kinnitada, et stereotüüpne raamatukoguhoidja kuvand on noorte raamatukoguhoidjate hulgas küll osaliselt eksisteeriv, kuid peamiselt usutakse, et raamatukoguhoidja välimuses osas saab teha aina vähem üldistusi ning raamatukoguhoidjad on erialaselt kõrgelt kvalifitseeritud abivalmid, sõbralikud ja hea suhtlemisoskusega professionaalid. Noored raamatukoguhoidjad näevad vahet nooremate ja vanemate raamatukoguhoidjate vahel, seostades vanemaid parema vene keele oskuse, lugemuse ja suuremate kogemustega ning noori raamatukoguhoidjaid parema tehnika tundmise ja inglise keele oskusega ning pidades noori raamatukoguhoidjaid motiveeritumateks, aktiivsemateks, uuendusmeelsemateks, avatumateks ja sallivamateks. Ühes suureks põhjuseks mittetõelise kuvandi tekkimisel on see, et inimestel puudub põhjalikum arusaam raamatukoguhoidja tööülesannetest ja oskustest, mida näitavad erinevad välismaal tehtud uuringud (Green 1994, Luthmann 2007, Lutz 2005) ning mida tõestas ka käesolev uurimus. Kaheteistkümnest intervjueeritavast üksteist tunnistas, et enne tööle või õppima asumist puudus neil arusaam raamatukoguhoidja ameti tegelikust sisust ning laiahaardelisusest. Siit võib järeldada, et raamatukoguhoidjad peaksid olema aktiivsemad oma elukutse sisu tutvustamisel ühiskonnale, näitamaks, kui mitmekülgne, laiahaardeline ja tehnikaajastuga kaasas käiv on tänapäeva raamatukoguhoidja töö. Autor tunneb, et sellega teemaga tuleks veel rohkem süvitsi tungida ning uurida noortelt raamatukoguhoidjatelt lisaks, kuidas nemad parandaksid raamatukoguhoidja kuvandit, kaasates näiteks Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu Noorteklubi, kes võiksid välja töötada strateegia, kuidas raamatukoguhoidja ametit ühiskonnas populaarsemaks muuta ning kuidas muuta positiivsemaks ja prestiižemaks raamatukoguhoidja elukutse maine.