Võrguvabad majapidamised Eestis : ajendid ja argipraktikad

Abstract

Võrguvabad ehk iseseisva elektri- ja veevarustusega majapidamised on nähtus, milles põimuvad vanad praktikad ning moodne tehnoloogia. Olukorras, kus kraanivesi ja võrguelekter on muutunud iseenesestmõistetavaks elu osaks, seavad mõned inimesed selle vajalikkuse ning jätkusuutlikkuse kahtluse alla. Selles töös uurin, mis ajendab inimesi Eestis võrguvabalt elama ning millised on argipraktikad võrguvabades majapidamistes. Töö põhineb osalusvaatlusel ning intervjuudel, mis leidsid aset 2025. aasta sügistalvel Võrumaal, Raplamaal ja Viljandimaal. Töö andmetel väidan, et võrguvabalt elamine pole pelgalt ratsionaalne otsus, vaid kompromiss, mis tehakse praktiliste, afektiivsete ning ideoloogiliste tegurite koosmõjul. Nende majapidamiste argipraktikaid iseloomustavad viis omadust – vähenõudlikkus, ressursiteadlikkus, efektiivsus, aeglus ning hooajalisus. Töö annab esmakordse etnograafilise sissevaate võrguvabade majapidamiste argiellu Eestis.