Eesti alternatiivravidiskursuse iseloomujooni aja-kirja „Tervendaja“ 2017. aasta persooniintervjuu-de põhjal

Abstract

Ajakirja „Tervendaja“ poolt tutvustatud isikud on intervjuudes väljendanud oma seisukohti inimese kohast ja toimimisest maailmas, heaolu kadumise ja haiguste tekke põhjustest, tutvustanud alternatiivseid maailmanägemise viise ning nendega haakuvaid praktikaid, asetades ennast ja oma tegevusi ühiskonnas kindlale kohale. On selge, et nende tegevus annab neid külastavatele inimestele midagi – kui ka mitte loodetud kiiret tervenemist, siis kinnitust inimeste uskumusele, et enese abistamine ei pea piirduma tavameditsiini pakutavate raamidega. Individualiseerumine koos eesti- ja võõrkeelse eneseabiinfo kättesaadavusega jätab alati avatuks võimaluse, et see õige, indiviidile ainusobiv raviviis on veel leidmata. Otsisuund, mille fookuses on tavameditsiini täiendavad või asendavad praktikad, tundub olevat jätkuvalt viljakas ning loodus- , rahva- ja taimeravi kui mõisted kannavad jätkuvalt positiivset tähendust, ehkki kõik uuritud tervendajad vastavaid raviviise intervjuudes ei maininud. Igal juhul võib tervendaja juurde sattunud inimene, nagu diskursuste iseloomust näha, kohata omal alal pikaajaliselt tegutsevad spetsialiste, kellel on üldjuhul oma kindel nägemus haiguste/tervisekao põhjustest, inimese rollist ja võimalustest tervenemisprotsessis ning kel on pakkuda vastavat nõu, abivahendeid, kindlaid tervendajapoolseid praktikaid. Käesoelvas bakalaureusetöö tulemusena esitlesin alternatiiv-meditsiinidiskursuse raames leiduvana kolme diskursust, milledeks on modernse tervendaja diskursus, postmodernse tervendaja diskursus ning abivajaja diskursus. Diskursuste analüüsist ilmneb, et haiguste tekkepõhjusid nähti tervendajate-diskursuste raames kui teadmatuses olemises kogetava reaalsuse tegelikust olemusest, selles leiduvaist mõjutajaist ning inimese võimalustest selle mõjudega arvestada või neid vältida. Abivajaja ja tervendaja rollide analüüsil selgus, et tervendajate hinnagul on peamine osa tervenemisel siiski abiotsijal, keda tervendaja nõustab, juhatab, 47 suunab, demonstreerib läbi praktikate või oma võimeid appi võttes oma maailmavaate ning haiguste põhjuste-tagajärgede selgituste õigsust. Tervendajadiskursusete analüüsil selgus, et tervendajaks on võimalik saada, õppides ja uurides olemasolevaid, uuusvaimse sisuga alternatiivseid inim- ja tervisekäsitlusi, analüüsides ja katsetades uutel teadmistel põhinevaid praktikaid iseenesel. Tervendajaks on võimalik saada ka pärilike võimete, annete, omaduste ilmnemisel, neile uusvaimse sisuga informatsiooni abil tähenduse andmisel ning tervendamiseks ärakasutamisel. Tervendajadiskursuste ja abivajajadiskursuse analüüsil ilmneb, et tervendajad nimetasid tavameditsiini üldjuhul vajalikuks, teaduslikke teadmisi olulisteks ja enese tegevust tavameditsiiniga paralleelseks või seda täiendavaks. Abivajajadiskursuse analüüsist ilmneb, et abivajajate jaoks pole tavameditsiin alati andnud soovitud tulemust, abivajajale pole tavameditsiinisüsteemist olnud võimalik leida tema küsimustele vastata oskavat spetsialisti või on abivajajast enesest ravimissuhte kontekstis sõltuma jäänud väga vähe.