Ärevuse intensiivsuse ja hetkeärevuse põhjuste hinnangute seosed

Abstract

Ärevust võib kirjeldada kontiinumina, mille üks äärmus esindab madalat ja teine kõrget ärevuse taset. Vähesel määral on ärevus vajalik, kuid püsivalt kõrge ärevuse tase iseloomustab ärevushäired. (Edelman, 1992) Levinuimad vahendid ärevuse taseme mõõtmiseks ja ka ärevushäirete hindamiseks on enesekohased küsimustikud (Aluoja et al., 1999). Käesoleva töö eesmärk oli välja selgitada, kas osalejate valitud hetkeärevuse võimalikud põhjused annavad kasulikku lisainfot nende ärevuse intepreteerimisel. Töö käigus võrreldi põhjuste arve ja ärevuse taset. Üldvalimi (N = 1736) suhtes kontrastse valimi moodustasid ärevushäirega patsiendid (n = 58). Tulemused näitasid, et kõrge ärevuse intensiivsuse korral oli märgitud rohkem hetkeärevuse põhjuseid. See seos oli kõige tugevam ärevushäirega patsientide grupis (r = .3–.4, p < .01; kogu valimis r = .2–.3, p < .01). Lisaks oli põhjuste arv positiivses korrelatsioonis teiste ärevuse mõõteskaaladega, kusjuures kõrgemad korralatsioonid leiti hetkeärevuse ja ärevuse episoodide sageduse skaalaga. Samuti on ärevuse intensiivsus ja põhjuste arv tugevamas seoses naissoost isikutel. Seega võib väita, et hetkeärevuse põhjuste hinnangud annavad kasulikku lisainfot ja aitavad mõnevõrra kindlamat mõõta inimese ärevuse taset.