Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine

Abstract

Magistritöö keskmes on metallniplispitsid 18.-19. sajandil, tuginedes Eesti Rahva Muuseumis olevatele esemetele. Kirjaliku töö esimeses osas annan ülevaate töö metoodikast ja valimist ning andmete kogumisest ja süstematiseerimisest. Töö teine osa sisaldab ülevaadet pitside ajaloost ja niplispitsi valmistamisest. Kolmas peatükk kajastab analüüsi, mis sisaldab Eestis kasutatud metallpitside levikut ja otstarvet, kirjeldades ka metallpitside valmistamiseks kasutatud materjale. Uuringu tulemusena selgus, et metallniplispitsiga kaunistatud esemed on valmistatud ajavahemikus 1714‒1900. Arvuliselt on kõige rohkem metallniplispitsi leida naiste peakatetelt (184), lisaks käistelt (17), põlledelt (5), palmikutelt (2), abudelt (2), seelikutelt (6), lahttaskutelt (2), tubakakottidelt (1) ja 4 eseme külge kinnitamata kardpitsi. Seega on metallniplispitsiga kaunistatud esemeid, mis on riietuses silmapaistval kohal. Geograafiliselt jagunevad metallpitsidega kaunistatud esemed Lääne-Eesti (Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Kihnu) ja Põhja-Eesti (Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) vahel. Lõuna-Eestis üldiselt kardpitsiga kaunistatud esemeid ei leidu, va üksikud tanud Viljandimaalt Põltsamaa kihelkonnast ning Kolga-Jaanist ja Pilistverest. Niplispitsiga kaunistatud esemeid leidsin kokku 51 kihelkonnast. Neljandas osa käsitlen metallniplispitsi valmistamise tehnoloogilisi võtteid ja esitan pitside rekonstrueerimise kirjelduste kokkuvõtted. Lisaks on töö lisades 12 pitsi mustrid ja tehnilised joonised, mis võimaldavad huvilistel pitse ka ise valmistada, kuid eeldusena peavad neil olema selged niplamise algtõed.