Negotiating Belarusianness: Political folklore betwixt and between

Abstract

Väitekiri keskendub Valgevene poliitilisele folkloorile. Valgevene on riik, mille rahvuslikud pürgimused jäid ebatüüpiliselt lühiajaliseks ja mida on viimased 21 aastat juhtinud üks ja seesama uussovietlikult meelestatud president. Riigis on jätkuvalt olulised eneserepresentatsiooni, rahvusliku identiteedi ja demokratiseerumise otsingud – mitte küll nii märgatavalt, nagu see toimus üheksakümnendatel aastatel teistes postsovietlikes riikides, kuid need on olnud alati olemas ja see protsess on olnud järjepidev. Vastusena neile otsingutele tekivad erinevad poliitilise folkloori žanrid. Tuginedes välitöödele, mis on tehtud nii Valgevenes kui ka Valgevenest väljarändajate seas, keskendub väitekiri viiele kesksemale teemale, mis näisid minu intervjueeritavatele kõige problemaatilisemad ja olulisemad. Esiteks uurin väitekirjas Valgevene suuliselt vahendatud poliitilisi ja etnilisi anekdoote, mis, vaatamata nende sarnasusele nõukogudeaegse huumoriga, keskenduvad neist erinevalt presidendi isikule ja mitte ideoloogiale. Teiseks analüüsin Lukašenko ametlike ja rahvalike biograafiate läbipõimumist ja vaatlen, kuidas mingi teatav element muutub oluliseks kas presidendi isiku reklaamimisel või hukkamõistmisel. Kolmandaks analüüsin Valgevenes laialt levinud lugusid Potjomkini küladest. Kuigi potjomkinlust ei pooldata, on iga selleteemaline arvamus mitmehäälne, tuues välja nii selle süsteemi järgimise voorused kui ka kitsaskohad. Neljandaks uurin kuulujutte järelevalve kohta. Tegemist on rahvusvahelise teemaga, mis omandab Valgevenes kohalikke erijooni. Kuna riik ei pea järelevalve üle aru andma, kujundavad need tõendamatud kuulujutud ettevaatlikku ja valvast käitumist. Viiendaks analüüsin lugusid Valgevene kadunud meistriteostest, mille funktsioon on õhutada rahvast etnilise identiteedi ja liberaliseerumisotsingule. Tekkides sageli vastusena valitseva poliitilise süsteemi rangusele, kujutab kaasaegne Valgevene poliitiline folkloor endast unikaalset ainest, mis annab tunnistust käimasolevast identiteediloomest ning hõlmab erinevaid žanre ja hoiakuid konformismist protestini. See toimib ühtaegu nii sotsiaalse sidususe ja identiteedi kinnitamise kui ka konflikti ja vägivalla mehhanismina, mis jääb erinevate lähenemiste vahele. Muuhulgas võimaldab poliitiline folkloor tegeleda küsimustega, mis seostuvad varasemate repressiivsete riikide või üleminekuaegadega.

This dissertation concentrates on political folklore in Belarus, the country of atypically short story of nationalist aspirations, ruled by the same president of neo-Soviet moods for 21 years. The search for the self-representation, national identity, and democratization is still taking place there, not as intensively as in other post-Soviet countries in 1990s, but continuously and invariably. As a response to constant negotiation of these issues, various genres of political folklore emerge. Based on fieldwork held in Belarus and in the Belarusian diasporas, this dissertation focuses on five particular issues, which seemed most problematic and relevant to my interviewees. First, I study Belarusian oral political and ethnic jokes, which, in spite of their similarity to the Soviet ones, unlike them, mostly target the authoritarian figure of the president, not ideology. Second, I analyze inextricably intertwining official and folk biographies of Lukashenko, looking at how certain biographical elements become significant for the promotion or condemnation of the president’s figure. Third, I research the narratives about Potemkin villages (window-dressing) widespread in Belarus. Despite the general disfavor of Potemkinism, every single opinion on it appears to be polyvocal, mostly accommodating both pros and cons of following this system. Fourth, I examine the rumors about surveillance – the global issue, acquiring local peculiarities in Belarus. Due to the lack of accountability on surveillance there, the unverifiable rumors serve to shape cautious and alert behavior. Finally, I look at the legends of the Belarusian lost national masterpieces with the modality of pushing towards the search of ethnic identity and liberalization. Contemporary Belarusian political folklore presents the unique material testifying the in-progress identity building, bearing a variety of genres and attitudes placed on the different scales from conformism to protest, and frequently emerging due to the strictness of the current political system. It becomes as much a mechanism of social cohesion and identity affirmation as of conflict and violence, remaining betwixt and between different approaches. After all, it allows looking back at many questions remaining with regards to the former repressive states or the times of their transition.