Sportlaste väärkohtlemist normaliseerivad uskumused

Abstract

Väärkohtleva käitumise definitsioon spordis on ajas muutunud. Algselt peeti mõiste all silmas füüsilist vägivalda. Nüüdseks hõlmab termin füüsilist, vaimset ja seksuaalset väärkohtlemist ning hooletusse jätmist ja ületreenimist. Vägivalda spordis vaadeldakse ka organiseerituse tasemetel: vägivald enda suhtes, interpersonaalne ja institutsiooniline vägivald.

Planeeritud käitumise teooria (PKT; Theory of Planned Behavior; Ajzen, 1991; 2012) lähtub eeldustest, et inimesed võtavad enda käitumise planeerimisel arvesse kättesaadavat informatsiooni ja loovad selle põhjal mõistliku otsuse. Käitumisele eelneb käitumiskavatsus, mida mõjutavad hoiakud, normid ja tajutud käitumuslik kontroll. Siinne töö kirjeldav vastavalt PKT-le uskumusi, mis esinevad Eesti spordikultuuris väärkohtlemist aktsepteeriva ja/või mitte sekkuva käitumise esinemisel.

Varasemad uurimused kirjeldavad sportliku soorituse olulisust vägivalla normaliseerimisel. Väärkohtlemist peetakse nii tulemuste saavutamiseks sobivaks tööriistaks kui saavutustega kaasaskäivaks aspektiks. Sarnased uskumused ilmnesid antud töös. Lisaks nimetati veel distsipliini õppimist ja motivatsiooni tõusu. Teine suurem kogum uskumusi kirjeldas teistelt õpitud kui kultuurist tulenevat normaalsust. Kolmas ilmnenud teema kirjeldas uskumusi väärkohtlemise olukorra kontrollimise võimalustest.

Antud uuringus leiti küll sarnasusi varasemate uurimustega, kuid ilmnes Eesti kontekstile iseloomulikke erinevusi, näiteks arusaamad Eesti väiksusest ja treenerite puudusest. Samuti ei väljendanud sportlased kaaslaste poolset väärkohtlemist, vaid üksteise toetamist, mis võib olla oluline osa vägivallaga toimetulekul.