Kehalise kasvatuse õpetamise tingimused ja olukord Eesti koolides

Abstract

Kooli kehalise kasvatuse eesmärki on viimase kümnekonna aasta jooksul hakatud paljudes riikides revideerima. Selle põhjuseks ei ole niivõrd vajadus kehalise kasvatuse õppekava reformimise järele, kuivõrd muutused ühiskonnas laiemalt ning sellest tulenevalt ka kooliõpilaste käitumisharjumustes. Üheks oluliseks teguriks, mis mõjutab õpilaste liikumist ning sportimist puutuvaid hoiakuid ja motiive, on vaba aja tegevuste hüppeline kasv. Televisioon, arvutid, videomängud, virtuaalne suhtlemine internetis ja teised kehaliselt passiivsed vaba aja veetmise vormid on viinud olukorrani, kus lapsed veedavad keskmiselt 4 tundi päevas arvuti või teleri taga. Teadlased on välja arvutanud, et teleri vaatamisele ja arvuti kasutamisele kuluv aeg on lapse 16ndaks eluaastaks summaarselt suurem kui ühelegi teisele ärkveloleku tegevusele kuluv aeg. Ja see trend süveneb. Kui võtta arvesse ka kooliõpilaste üha suurenev õppekoormus, polegi imestada, et kooliõpilastest vaid iga neljas on kehaliselt piisavalt aktiivne. Käesolev uuring on teostatud Tartu Ülikooli spordi sotsiaalteaduste õppetooli poolt Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi tellimusel. Uuringu eesmärgiks on analüüsida kehalise kasvatuse õpetamise olukorda ja tingimusi Eesti koolides ning hinnata millised muutused on aine õpetamisel toimunud võrreldes 2003.a.