Ruhnu talutoa mööbel - kaardistamine ja uuendamise võimalused

Abstract

Ruhnu saar kui geograafiliselt eraldatud piirkond on pakkunud mitmekülgset uurimisainet nii etnograafidele kui ka ajaloolastele. Uuritud on ruhnlaste elukorraldust, sotsiaalset kooslust, arhitektuuri ning ülevaatlikult ka mööblit. Põhjalikum Ruhnu mööbli kaardistamine ja stiilikäsitluse analüüs siiani puudus. Ruhnu mööbli põhjalikumat uurimist alustasin 2009. aastal, tehes Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööd, mis sai ka aluseks praegusele magistritööle „Ruhnu talutoa mööbel – kaardistamine ja uuendamise võimalused“. Ajalise uurimisvahemiku määras säilinud mööbli vähene hulk, mis on peamiselt 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Magistritöö eesmärke oli kaks. Esmalt kaardistada põhjalikult Ruhnu mööbel lähipiirkonna muuseumite ja erakogude põhjal ning ühtlasi anda põhjalikum ülevaade mööbli kujunemisest saare geograafilises kontekstis. Teiseks uurida Ruhnu mööbli nüüdisajastamise võimalusi ning koostada ülevaade Ruhnu talutoamööbli tänapäevastest tootmisvõimalustest ja puutöö arendamisest Ruhnu saarel. Teoreetilis-uurimusliku ja eksperimentaal-praktilise töö jaoks kasutasin nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeid kogusin peamiselt välitöödel ja informantide käest, samuti kasutasin esemete võrdlevat vaatlust ja andmebaaside ning fotomaterjalide analüüsi. Polükroonsete Ruhnu aidakappidele viimistlust uurisin ATR-FT-IR-spektroskoopilise meetodiga, et selgitada välja traditsioonilisel mööblil kasutatud värvikoostised, mida saaks kasutada ka tänapäeval.

Püstitatud eesmärkide alusel oli magistritöö jaotatud kaheks suuremaks peatükiks. Töö esimeses pooles andsin ülevaade Ruhnu mööbli olemusest kohalikus talupojakultuuris, mööbli praegusest arvulisest seisust, selle tüüpkonstruktsioonidest, dekoreerimisest ja kasutuskohtadest. Samuti andsin Ruhnu puutööriistadest ülevaate, mis aitab mõista saare meistrite tehnilisi võimalusi ja seeläbi kohaliku mööbli kujunemist. Töö teises osas käsitlesin Ruhnu mööbli tootmisvõimalusi ja traditsioonilise mööbli alusjooniste kogu, mida saab aluseks võtta nüüdisaegse mööbli kujundamisel. Uurimuses vaatlesin traditsioonilisi ja tänapäevaseid tehnoloogiaid ning töövõtteid, ning selle põhjal andsin ülevaate uute tehnoloogiate sobivusest Ruhnu-ainelise mööbli taastootmiseks. Vajaduse tingis ruhnlaste suurenev tahe alustada uuesti katkenud traditsioonidega puutööndust ja kohaliku mööbli tootmist. Magistritöö tulemusena leian, et Ruhnu saar on äärmiselt omalaadne, samuti selle mööbel, mis kultuuripärandina vajab suuremat tähelepanu ja kaitset. Magistritöös kaardistatud andmed võimaldavad saada selgema ülevaate Ruhnu mööbli hetkeseisust ning hinnata edasist vajadust mööbliesemete võimalikuks kaitseks.