Global labour, local rules: policy responses to digital nomadism

Abstract

Diginomaadlus – elustiil, mis ühendab kaugtöö ja pideva liikumise – on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Eriti hoogustus see pärast COVID-19 pandeemiat, mis muutis kaugtöö paljude jaoks tavapäraseks töövormiks. See areng ei ole jäänud riikidele märkamata: üha enam sihtkohti on hakanud diginomaade aktiivselt ligi meelitama, luues selleks eraldi diginomaadi viisasid. Käesolev väitekiri uurib diginomaadlust sihtkohtade vaatenurgast. Kui senises kirjanduses on diginomaadlust käsitletud peamiselt individuaalse elustiilivalikuna, siis väitekiri näitab, et tegemist on ka struktuurse ja majandusliku nähtusega. Fookuses on diginomaadlusega seotud poliitikameetmed: millises kontekstis need kujunevad, kuidas ja miks neid põhjendatakse, kes nende kujundamises osalevad ning milliseid tulemusi need kaasa toovad. Väitekiri toob esile, et ühtse „diginomaadi viisa“ sildi taga peitub märkimisväärne mitmekesisus. Riigid kujundavad neid viisasid erinevate eesmärkide saavutamiseks: mõnel juhul laiendatakse turismipakkumist töötavatele turistidele, teisel juhul püütakse ligi meelitada pikaajalisemaid ja suure sissetulekuga elanikke. Analüüs näitab ka, et diginomaadi viisade levik maailmas ei ole juhuslik. Neid pakkuvad riigid kipuvad koonduma teatud piirkondadesse, näiteks Euroopasse ja Kariibi mere äärde, ning viisad levivad sageli naaberriikide eeskujul. Samuti eristuvad neid viisasid kasutusele võtnud riigid struktuurselt: enamasti on tegemist väiksemate, jõukamate ja digitaalselt kõrgelt arenenud riikidega. Eesti kaasuse lähem käsitlus näitab, et diginomaadi viisa kasutuselevõtt on olnud pigem tagasihoidlik. Samas võimaldab see viisa tuua riiki väga selgelt määratletud sihtrühma – jõukaid spetsialiste, kelle töö ei sõltu asukohast. Kokkuvõttes avab väitekiri diginomaadluse makrotasandi mõõtme. See näitab, kuidas diginomaadlus kujundab ümber poliitilist mõtlemist, sihtkohtadevahelist konkurentsi ning töö ja liikuvuse globaalset geograafiat. Kuigi diginomaadidele suunatud poliitika on veel suuresti eksperimentaalne, peegeldab see laiemaid muutusi selles, kuidas riigid püüavad ligi meelitada geograafiliselt mobiilseid talente ning tugevdada oma positsiooni globaliseerunud ja digitaalselt ühendatud majanduses. Digital nomadism – a lifestyle of remote work and continuous travel – has grown rapidly in recent years, especially after the COVID-19 pandemic accelerated the transition to remote work. This rise has not gone unnoticed – many countries began actively attracting these worker-travellers by introducing so-called ‘digital nomad visas’. This thesis studies digital nomadism from the perspective of destinations. It frames digital nomadism as a structural and economic phenomenon rather than merely an individual lifestyle choice (a predominant view in the literature so far). It comprehensively examines policy responses to digital nomadism, including the context (what), the policy content and rationale (how and why), the actors (who), and the outcomes (with what effects). The thesis uncovers the heterogeneity behind the ‘digital nomad visa’ label. Countries design them with different goals in mind, such as extending tourism offerings to ‘working tourists’ or attracting long-term high-earning residents. It shows that the adoption of these visas worldwide has been uneven. They tend to cluster geographically, particularly in Europe and the Caribbean, and spread through regional imitation. Countries that introduce them are also structurally distinct: often smaller, wealthier, and more digitally connected. Lastly, using Estonia as a case study, it finds that uptake of its digital nomad visa has been relatively low, but emphasises that it may still help destinations target specific visitor groups and reduce pressures associated with mass tourism. Overall, the thesis contributes a new ‘macro-level’ perspective on digital nomadism, showing how it is reshaping policy thinking, destination competition, and the global geography of work and mobility. It also highlights that, while digital nomad policies are still experimental, they reveal broader changes in how countries are attempting to attract mobile talent and reshape their position in a globalised, digitally connected economy