Õiglusindikaatorid Ida-Viru siirdeprotsessi hindamisel

Abstract

Selles kirjutuslaua-uuringus uurisin, kuidas on distributiivse, protseduurilise ja tunnustusõigluse mõõtmeid arvesse võetud Ida-Viru maakonna õiglasel üleminekul ning milliseid õiglusindikaatoreid võiks rakendada siirdeprotsessi hindamiseks ja juhtimiseks. Töö tugineb dokumentide sisuanalüüsile ning distributiivse, protseduurilise ja tunnustusõigluse teoreetilisele raamistikule, mida sidusin rakenduslike indikaatoritega. Analüüsisin Ida-Viru arengustrateegiat, tegevuskava ja Õiglase ülemineku territoriaalset plaani, võrreldes neid nelja rahvusvahelise piirkonna – Lausitzi, Sileesia, Morava-Sileesia ja Astuuriaga – kogemustega. Tulemused näitasid, et Eesti strateegiadokumendid keskenduvad eeskätt distributiivsele mõõtmele (nt tööhõive ja investeeringud), samas kui kaasamise kvaliteeti ja kogukondlikku väärikust kajastavad näitajad on puudulikud. Rahvusvaheline võrdlus tõi esile, et edukamad piirkonnad lõimivad õiglusmõõtmed süsteemse seire ja osalusmehhanismidega. Selle põhjal esitasin ettepaneku kehtestada õiglusindikaatorite raamistik ja luua seiremehhanism, mis arvestaks kogukondlikku kogemust ning sotsiaalset mitmekesisust. Uuring toetab õiglasema siirde kujundamist mitte ainult Ida-Virus, vaid pakub rakenduslikke teadmisi ka teistele piirkondadele Eestis, nagu Kagu-Eesti. Kuna töö ei hõlma elanike vahetut kogemust, näen järgmise sammuna vajadust süvaintervjuude ja kvalitatiivsete uuringute järele, et mõista, kuidas õiglust siirdeprotsessis eri sotsiaalsed rühmad tajuvad. Töö panustab õiglasest üleminekust Eestis peetavasse arutellu, rõhutades vajadust seostada õiglust strateegilise juhtimise, osaluse ja kogukondliku usaldusega. Õiglusindikaatorite süsteemne rakendamine võiks kujuneda üheks oluliseks instrumendiks, et vältida uusi ebaõiglusi ning kujundada Ida-Virus kaasavat ja kestlikku tulevikku.