De facto state foreign policy: seeking agency between patron-client relationships and engagement without recognition

Abstract

Doktoritöö uurib, kuidas tunnustamata ehk de facto riigid – territooriumid nagu Abhaasia, Taiwan või Somaalimaa, millel on küll riikluse elemendid, kui puudub laialdane rahvusvaheline tunnustus – püüavad ellu jääda ja tegutseda rahvusvahelises poliitikas, vaatamata oma poliitiliselt ebakindlale olukorrale isolatsiooni ja piiratud rahvusvahelise kaasamise tingimustes. Doktoritöö eesmärk on mõista, kuidas kujuneb de facto riikide agentsus kahe peamise teguri mõjul: tugev sõltuvus patroonriigist (patrooni-kliendi suhted) ning suhtlus välismaailmaga ilma ametliku tunnustuseta (tunnustuseta kaasamine). Lisaks uurib töö, kuidas de facto riigid võivad välispoliitilistes strateegiates kasutada geopoliitilisi rolle oma tegutsemisruumi suurendamiseks. Doktoritöö koosneb viiest uurimusest. Töö ühendab agentsuse, patrooni-kliendi suhete, tunnustuseta kaasamise ja rolliteooria käsitlused. Empiiriliselt keskendub doktoritöö enam postsovetlikele de facto riikidele, kuid hõlmab võrdlevas perspektiivis ka selliseid juhtumeid nagu Põhja-Küpros, Kosovo, Taiwan ja Somaalimaa. Töös kasutatakse kvalitatiivseid ja võrdlevaid uurimismeetodeid ja mitmekülgseid andmeallikaid. Ühes uurimustest töötatakse välja uudne mõõdik, analüüsimaks võrdlevalt patrooni-kliendi suhete ulatust ja intensiivsust. Uurimistulemused näitavad, et de facto riigid ei ole sugugi passiivsed vahendajad või patrooni poolt täielikult kontrollitavad „nukuriigid“. Kuigi sõltuvus välisest toetusest mõjutab tugevalt nende käitumist, omavad nad siiski piiratud, kuid sisukat agentsust. Nad peavad läbirääkimisi patroonidega, otsivad alternatiivseid rahvusvahelisi kontakte ning kasutavad enda huvides ära geopoliitilisi rivaliteete. Samuti näitab doktoritöö, et tunnustuseta kaasamine võib luua olulisi võimalusi koostööks ja välissuhtluses isegi olukorras, kus ametlik diplomaatiline tunnustus puudub. Doktoritöö põhiline teaduslik panus seisneb erinevate uurimissuundade ühendatud käsitlemises de facto riikide agentsuse mõistmiseks ja mõtestamiseks. Töö arendab edasi ka uut lähenemist de facto riikide välispoliitika analüüsimiseks läbi geopoliitiliste rollide ning töötab välja mõõdiku patrooni-kliendi suhete võrdlevaks analüüsiks. Laiemas plaanis panustab doktoritöö aruteludesse suveräänsuse ning vaidlustatud poliitiliste üksuste rolli üle rahvusvahelistes suhetes. This dissertation examines how de facto states – territories such as Abkhazia, Taiwan or Somaliland that function like states but lack broad international recognition – try to survive and act in international politics, where they exist in a politically uncertain position between isolation and limited international engagement. The aim of the dissertation is to understand how the agency of de facto states is shaped by two key factors: dependence on powerful patron states (patron-client relationship) and interaction with the outside world without formal recognition (engagement without recognition). The study then also explores how de facto states may use geopolitical positioning in their foreign policy strategies to increase their room for manoeuvre despite severe constraints. The dissertation consists of five studies. It combines theories of agency, patron–client relationships, engagement without recognition, and role theory. Empirically, the research focuses mainly on post-Soviet de facto states, while also including comparative insights from cases such as Northern Cyprus, Kosovo, Taiwan, and Somaliland. It relies on qualitative and comparative methods, using a variety of sources. One of the studies develops a novel measurement tool to analyse the scope and intensity of patron-client relationships in a comparative manner. The findings show that de facto states are not merely passive proxies or “puppet states” controlled entirely by their patrons. Although their dependence on external support strongly shapes their behaviour, they can still exercise limited but meaningful agency. They negotiate with patrons, seek alternative international contacts, and use geopolitical rivalries to their advantage. The research also demonstrates that engagement without recognition can create important opportunities for cooperation and external interaction even when formal diplomatic recognition is absent. The dissertation’s main scientific contribution lies in bringing together several strands of scholarship for understanding de facto state agency. It also develops a new approach to analysing de facto states’ foreign policy through the use of geopolitical roles, and proposes a measurement tool for comparing patron–client relationships across cases. More broadly, the dissertation contributes to debates on sovereignty, and the role of contested political entities in international relations.