Õpetajate suhtumine muuseumisse õpikeskkonnana, Pärnu Muuseumi näitel

Abstract

Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli uurida Pärnu Muuseumi haridusliku rolli olemust Pärnu õpetajate ja Pärnu maakonna õpetaja vaatenurgast. Kuue õpetaja intervjueerimisel püüdsin mõista, kas pedagoogide arust on muuseumikülastused õpilastega olulised ja vajalikud ning kas nende jaoks on Pärnu Muuseum formaalharidust toetav institutsioon. Uurimusküsimuste vastuste saamiseks viisin läbi õpetajatega poolstruktureeritud intervjuud. Kokku osales kuus pedagoogi, kelle vastuste põhjal analüüsisin Pärnu Muuseumi õpetajate külastuste eesmärke õpilastega ning saadud kogemusi. Laiemate muuseumide ja kooli koostöö põhiste üldistuste tegemiseks oli antud valim ehk liiga väike, kuid piisav, et anda alus uurimusküsimustele vastuste saamiseks Pärnu Muuseumi ja koolide koostööst. Analüüsi tulemusena sain teada, et õpetajad külastavad tihedalt erinevaid muuseumeid õpilastega tundide läbiviimiseks, mis näitab, et Eesti elanike kultuuriaktiivsus on suur. Õpetajate sooviks on, et lapsed harjuksid erinevate kultuuriliste asutustega ning õpiksid hoidma ja säilitama olemasolevat kultuuriraamistikku. Peamiselt hindavad õpetajad õpilastega muuseumikülastustel oluliseks hariduslikku eesmärki, et näitlikustada formaalõpet ning laiendada õpilaste silmaringi. Pärnu Muuseumis soovitakse tutvuda lisaks eelnevatele eesmärkidele ka kodulinna ajalooga. Õpetajad eelistavad vastavalt õppekavale muuseumitunde ise läbi viia või kasutavad Pärnu Muuseumi muuseumipedagoogi teenust. Muuseumipedagoogi teenust eelistatakse sellisel juhul, kui õpetaja soovib, et tunni viiks läbi spetsialist, kes oskab rohkem juurde rääkida kui pedagoog ise. Intervjuudest selgus, et õpetajad sooviksid rohkem aktiivõppe meetodeid kasutada, kuid suurimaks takistuseks jääb finantseerimine ja aeg, sest riik ega koolid ei rahasta koolitunde väljaspool koolimaja.