Kitsaskohad kliiniliste indikaatorite analüüsimisel: vajadus ühtse kiirabi statistika esitamiseks Eestis.

Abstract

Magistritöö eesmärgiks on anda ülevaade haiglaeelse erakorralise meditsiini statistika esitamisest Eestis ja teha ettepanekuid olukorra parandamiseks. Eestis on kiirabistatistika tegemine antud kümne teenusepakkuja vastutusalasse. Iga kiirabiteenuse pakkuja esitab oma asutust hõlmavat statistikat. Ühtset haiglaeelset erakorralise meditsiini statistikat pole Eestis esitatud alates 2015. aastast, mil kiirabiteenuse pakkujad läksid üle uuele ekiirabisüsteemile. 2018. aastal loodi Eestis detailsed kliinilised kvaliteediindikaatorid, kiirabi töö tõhususe mõõtmiseks. Nende indikaatorite analüüs nõuab aga oluliselt rohkem infot patsiendi edasise ravi osas, kui kiirabi andmebaasides infot leidub. Igal teenusepakkujal on oma „käekiri“ statistika esitamisel ja seetõttu pole esitatud statistiliste andmete põhjal võimalik teha ühtset analüüsi. Töös on loodud ja esitatud ka kiirabi kui sotsiotehnilise süsteemi motivatsioonilise modelleerimise eesmärgimudel. Eesmärgimudel aitab defineerida süsteemi kui tervikut, eristades sealjuures funktsionaalseid eesmärke ja kvaliteedieesmärke, eesmärkide saavutamiseks vajalikud rollid ning kvaliteedieesmärkide saavutamist mõõtvaid võtmeindikaatoreid.