Seisukoha küsimine riigikohtult: kasutamata võimalus?

Abstract

Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Liidu Kohus toimivad rahvusvaheliste regionaalsete kohtutena Euroopa konstitutsionalismi süsteemis, olles teatud ulatuses konstitutsiooni- ehk Eesti mõistes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtute rollis. Lisaks tavapärase kohtumõistmise funktsiooni täitjatele on tegemist oluliste õigusteadmiste keskustega, millele on antud selgesõnalise ja piiratud ulatusega volitus anda arvamusi – toimida teatud juhtudel teiste võimuharude jaoks nõuandvas funktsioonis. Ka Riigikohtul on Eesti õiguskorras selline funktsioon. Magistritöö keskendub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 71, mis võimaldab Riigikogul küsida Riigikohtult kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtult seisukohta selle kohta, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu liikme kohustuste täitmiseks vajaliku seaduse eelnõu vastuvõtmisel. Selle sätte alusel seisukoha andmine ei kujuta endast Riigikohtu põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet selle kitsas mõttes – õigustloova akti, välislepingu või Riigikogu otsuse põhiseaduspärasuse kontrolli. Säte on kasutust leidnud vaid ühel, kuid Eesti õiguskorras küllaltki põhimõttelise tähendusega korral. Selle kasutamata jäetud sätte potentsiaalne rakendusvaldkond Euroopa Liidu liikme kohustuste selgitamisel ja analüüsimisel ning inimõiguste kaitse parema tagamise kindlustamisel on aga lai ning mõjus. Siiski annab Riigikohus praktikas õigusaktide eelnõude kohta arvamusi, olles eelnõu väljatöötajate poolt kaasatud valdkondades, mis on olnud seotud muuhulgas põhimõtteliste õigusküsimuste ja Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. See olukord on potentsiaalselt probleemne: kehtivas õiguses ei ole Riigikohtule ette nähtud õigusakti eelnõu menetluses osalemise, nõuannete ja soovituste andmise võimalust. Et ebaselge olukord lahendada, tuleks Riigikohtu olemasolevat nõuandvat pädevust laiendada ja seda paremini reguleerida, välistades seejuures erapooletu kohtukoosseisu moodustamise ohu, mis võib tekkida eelnõu kohta arvamuse andja ning hiljem sama regulatsiooni alusel kohtumõistja rollis olles. Selleks saab võtta eeskuju muuhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu nõuandvast tegevusest. Nii tekiks võimalus parimal moel rakendada kohtunike praktilisi kogemusi õigusemõistjatena ning ekspertteadmisi õigusteaduses õigusloomeprotsessis.