Barratti impulsiivsuse skaala (BIS) kahe Eesti versiooni võrdlus

Abstract

Uurimistöö on osa suuremast projektist „Impulsiivsus ja düskineesiad Parkinsoni tõve haigetel“, mille eesmärk on leida seos Parkinsoni tõve patsientidel ilmneval impulsiivsushäirel ning erinevate ravimite mõju vahel. Töö ülesandeks oli analüüsida kasutatavate testide reliaablust impulsiivsuse uurimisel. Probleemiks on testide sobivus impulsiivsuse mõõtmiseks, mida uuritakse testidevahelist reliaabluse ja faktoranalüüsi tulemusi võrreldes. Valimisse kuulus 265 indiviidi vanuses 14 –85 aastat, keskmise vanusega 37 aastat. Kasutatavad testid olid Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi Kaemuse virtuaalkeskkonnas: Barratt 1995 (Originaal Barratt, 1959; Patton, Stanford ja Barratt, 1995)kaks erinevat versiooni –nimedega Barratt95 (Muldmaa ja Põldsepp, 2012) ja BIS11v31 (Paaver, 2007), isikuandmete kaart, aja hindamistest, EPIP-NEO-S_v1-60 versioon S, VAS ja VAS meeleolu ning lotomäng(Beck ja Triplett, 2009). Kõige tähtsam oli võrdlus Barratti skaalade versioonide vahel, kuna Eestis on kasutusel kaks versiooni samast testist, millest ühe on tõlkinud psühholoogid ning teise neuroloogide (vastavalt BIS11v31 ja Barratt95). Töö põhihüpoteesideks oli, et Barratt95 testil ilmneb faktoriaalne struktuur paremini ning BIS11v31 testil on kõrgem sisemine reliaablus. Hüpoteesid osutusid õigeks, kuigi mõlemal testil osutus reliaablus kõrgeks (r=<0,83). Barratt95 puhul ilmnesid faktorid analüüsi tulemusel originaaliga sarnasemalt.