Uussiirus eesti teatris

Abstract

Magistritöös uuritakse uussiiruse olemust ja selle esinemist eesti teatris. Uussiirust käsitletakse maailmavaatelise nähtusena, mis on kerkinud esile postmodernismi järgsel ajastul. Seetõttu vaadeldakse teoreetilises osas lähemalt kolme postpostmodernismi mõiste alla koonduvat diskursust: metamodernism, performatism, digimodernism. Need kolm suunda on valitud lavastuste analüüsi lähtekohtadeks, kuna neil on enim ideoloogilisi puutepunkte uussiiruse nähtusega, ning uussiirusel endal puudub tugev teoreetiline alus. Sarnastuste toel on võimalik lavastustest uussiiraid tendentse välja tuua. Neli järgnevat peatükki keskenduvad lavastuste analüüsile. Valitud on lavastused, mis töö autori arvates enim uussiiruse nähtust võiksid näitlikustada. Samuti oli üks valiku eeldusi, et autor on ise lavastust näinud. Uurimuses analüüsitavad lavastused on: Uku Uusbergi „Pea vahetus“, Lauri Lagle „Kas ma olen nüüd elus“, Urmas Vadi „Rein Pakk otsib naist!“ ja Urmas Lennuki „Tappa laulurästast“. Kuna uussiiruse näol on eelkõige tegemist maailmavaatelise nähtusega, taanduvad lavastuste analüüsi järeldused peamiselt kindlatele väärtushinnangutele. Lavastuses otsitakse headust ja ilu, need keskenduvad inimeseksolemise rõõmudele ja vaevadele, inimsuhetele, soovitakse uut ja paremat maailma. Teater on läinud tagasi lugude jutustamise ja terviklike kangelaste juurde. Iroonia ei ole välistatud, kuid siirusega vastandutakse postmodernistlikule künismile, millest tuleneb ka siiruse nii-öelda uudsus. Tihti on lavastused ja nende lood isegi nii lihtsad, et võib tekkida igavusse või banaalsusesse laskumise oht. Lavastustega tegelemisel toobki postpostmodernistlikkuse aspekti nende vägagi üldiste väärtuste juures välja metamodernismi ja performatismi, vähesel määral ka digimodernismi tunnuste kasutamine.