Riigi otsustusruumi ahenemine: kodakondsus nüüdisaegses Euroopas

Abstract

Kodakondsus on väidetavalt föderaliseeruvas Euroopas erakordselt aktuaalne teema. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada, kas ja millisel määral on nüüdisaegsed Euroopa Liidu riigid, sh Eesti, ilma jäänud õigusest teha otsustusi kodakondsusega seonduvates küsimustes. Teisisõnu uuriti, kas riikide vaba otsustusruum selles valdkonnas, mida traditsiooniliselt riiklusega seostatakse, on säilinud, ahenenud või sootuks kadunud. Selle eesmärgi saavutamiseks vaadeldi neid piiranguid, mida riikide otsustusõigusele asetavad erinevad avaliku õiguse ”kihid”, s.o klassikaline rahvusvaheline õigus, regionaalne ehk Euroopa Nõukogu kujundatud õigus ning riigiülene ehk Euroopa Liidu õigus. Doktoritöö tulemusel selgus, et kui veel 2008. aastal oli võimalik järeldada, et kodakondsuse instituut kujutab endast riikliku suveräänsuse n-ö viimast kantsi ehk valdkonda, kus riigivälise õiguse mõju riigisisesele õigusele on pigem tagasihoidlik, siis vahepealsed arengud annavad põhjust sellest väitest taganeda. Nii on nüüdisaegsed Euroopa Liidu liikmesriigid oma kodakondsuse alastes valikutes aina kasvaval määral seotud nende piirangutega, mida neile asetavad rahvusvahelised inimõiguste kaitse organid, Euroopa inimõiguste konventsiooni kontrolliorgan Euroopa Inimõiguste Kohus ning – ja ennekõike – Euroopa Liidu õiguskorra valvur Euroopa Kohus. Muuhulgas jõuti järeldusele, et lisaks otsesele viisile ehk piirangute kaudu, mida riigiväline õigus riigisiseste kodakondsusreeglite kujundamisele asetab, on riigi otsustusruumi ahenemine toimunud ka kaudselt, s.o erisuste kaotamise teel riigikodanike ja välismaalaste, ennekõike riigi pikaajaliste elanike staatuse vahel. Seda kodakondsusküsimuse aspekti on töö autori hinnangul seni alahinnatud. Iseäranis kehtib doktoritöös püstitatud hüpotees riigi otsustusruumi ahenemisest Euroopa Liidu kontekstis. Veelgi enam – autori arvates annavad Euroopa Kohtu aastatel 2010-2012 kodakondsuse valdkonnas tehtud otsused põhjust järeldada, et vähemasti kodakondsuse küsimuses seisab Euroopa Liit kindlal Euroopa föderaliseerimiskursil. Töös analüüsitud arenguid tuleks seetõttu euroopastumise üle peetavates aruteludes tõsiselt arvestada.

In Europe, arguably moving towards a “federation of nation States”, citizenship is an extremely topical subject. The ultimate aim of this dissertation has been to determine whether, and to what extent the contemporary European Union Member States – with special emphasis on Estonia – have lost their exclusive power to make decisions regarding citizenship. In other words, it has examined whether the discretion of the nation States in this field – traditionally associated with statehood – has been preserved, narrowed or disappeared altogether. To achieve this aim, an examination has been made of the restrictions imposed by different layers of public law, i.e., classical international law, regional law of the Council of Europe, and supranational European Union law. The research undertaken has shown that, although as late as 2008, it was possible to conclude that citizenship matters constituted one of the very last bulwarks of State sovereignty – an area in which the impact of non-domestic law on domestic law was rather modest – the latest developments in this regard give one reasons to retreat from this assertion. Thus, contemporary European Union Member States are limited in their citizenship-related choices – to an ever-growing extent – by the restraints imposed by international human rights bodies, the review body of the European Convention on Human Rights (the European Court of Human Rights) as well as – or rather, above all – by the European Court of Justice as the guardian of European Union law. Among other things, it has been concluded at the end of this research that – in addition to the direct imposition of restrictions upon the right of States to shape their national citizenship rules – there has been an indirect narrowing of state discretion, i.e., by way of eliminating differences among the status of State citizens on the one hand and that of foreigners on the other, especially long-term residents who are not citizens of the State. This aspect of citizenship thus far, in the author’s opinion, has been seriously underestimated. The hypothesis of the narrowing of State discretion especially seems to hold true in relation to the legal order of the European Union as a source of limitations on State discretion in this field. Furthermore, in the author’s view, decisions rendered by the European Court of Justice in the realm of citizenship in 2010-2012 allow one to conclude – at least in terms of citizenship matters – that the European Union stands in the course of (further) federalisation. The developments analyzed in this study, therefore, should seriously be considered in the ongoing discussions on Europeanisation.