Affective hauntings, absolute reality: space, time, experience and the haunted house narrative

Abstract

Väitekirja fookuses on tänapäevane kummitusmaja narratiiv. Eesmärk on süstematiseerida kummitusmaja narratiive, luues narratiivirežiimidel põhineva tüpoloogia, mis arvestab eri tüüpi kummitusmaja narratiivide eripäradega. Olenemata oma teistest omadustest on kummitusmaja aga alati olemuselt maja, mis kaldub normist kõrvale. Judith Butler (2004: 41) sõnab, et kuigi normid on tavaliselt peidetud ja raskesti märgatavad, on nad kõige selgemini nähtavad selle kaudu, millist mõju nad avaldavad. Normide tugev seotus oma kontekstiga on kummitusmaja narratiividest rääkides asjakohane, kuna kummitusmajad on loomuomaselt normide ja normatiivsusega vastuolus. Siiski, kuigi dominantset korda kummitab selle alternatiiv, nõuab see alternatiiv dominantset korda, millele vastanduda. Seetõttu väidetaksegi väitekirjas, et kummitusmaja on alternatiiv, mille kaudu on võimalik mõtestada normatiivset kodu ja peret, millele kujutatud mittenormatiivne kodu ja pere vastanduvad. Tuginedes uudsele lähenemisviisile, mis kasutab nii ruumi-, aja- kui ka kogemusteooriaid, leitakse väitekirjas, et kummitusmaja narratiive on võimalik jagada kolme narratiivirežiimi: gootika, kummastav ulme ja õudus. Kuigi need võivad esineda ühes tekstis samal ajal, võtab üks neist siiski dominantse positsiooni, mistõttu on igal narratiivirežiimil teistest eristuvad omadused ja eripärased narratiivsed atmosfäärid. Seetõttu tajutakse ka erinevaid kummitusmaja narratiive, millel ei pruugi peale kummitusmaja olla üksteisega midagi ühist, osana kummitusmaja narratiivi tekstidest. Väitekirjas esitatud empiirilise analüüsi käigus selgubki, et analüüsitavad romaanid suhestuvad läbi oma narratiivirežiimi varasemate tekstidega just äratuntavate ja eristatavate atmosfääride kaudu. Ruum, aeg ja kogemus, mida analüüsitavad romaanid kujutavad, on teineteisega sarnased oma narratiivirežiimide poolest ning narratiivirežiimid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Väitekiri näitab, et narratiivirežiimidele tuginedes on võimalik süstematiseerida rikkalikke ja laialt levinud kummitusmaja narratiive ning ühendada uued tekstid oma eelkäijatega.

This dissertation focuses on the contemporary haunted house narrative. The goal of the dissertation is to systematize haunted house narratives by creating a typology based on narrative modes to account for different types of haunted house narratives. Regardless of its type, a haunted house is always a house that does not conform to the norm. Judith Butler (2004: 41) argues that while norms are usually implicit and thus inaccessible, they are legible in the effects they have. The anchoring of norms to their setting is relevant to the discussion of haunted house narratives because haunted houses, inevitably, subvert norms and normativity. Yet, while the dominant order is haunted by its alternative, this alternative only becomes possible through the dominant order. The haunted house motif, as this dissertation argues, is one such alternative since it allows us to infer a normative ‘home’ and ‘family’ through its depictions of decidedly non-normative homes and families that take different shapes depending on the haunted house narratives that have come before. Through a novel approach that combines theories of space, time, and experience, this dissertation argues that the haunted house narrative can be broadly categorized into three storytelling modes: gothic, weird, and horror. While not mutually exclusive, each mode has its characteristics and atmosphere: this explains why distinct haunted house stories are recognizable despite possibly having no similarities beyond the presence of a haunted house. As the empirical analysis demonstrates, each mode of storytelling used in haunted house narratives invokes distinctive intertextual mechanisms and calls to mind different earlier texts, all of which create recognizable and categorizable narrative atmospheres. The depiction of space, time, and experience in the novels I analyze shows clear similarities between novels of the same storytelling mode. This, in turn, helps to systematize the study of the remarkably abundant contemporary haunted house narrative and to show the connections between modern works and their antecedents.