An Approach for Engineering Software Ecosystems Based on an Industrial Case Study

Abstract

Software Ecosystems (SECO) can be described as a complex collaborative network of software platforms, components, and services that interact and evolve together in a shared operational environment. Compared to traditional software engineering, SECO engineering represents a significant challenge, particularly in requirements gathering, architectural design, and stakeholder coordination, as traditional software engineering approaches cannot fully resolve particular needs of SECO. Although previous research has analysed specific stages of the SECO life cycle, such as requirements, architectural design, or quality assurance, a comprehensive domain-independent approach that guides the overall process of designing and developing SECO is still lacking. Additionally, most current SECO consider humans as an integral part of the SECO, which adds to the complexity of the aforementioned problems. Human-centred design standards like ISO 9241-210 offer valuable guidance for designing human-centred systems, yet they are not tailored to the specific dynamics of SECOs. This thesis addresses the challenge of engineering human-centred SECO by developing a practical approach that has been constructed by integrating SECO best practices with the experiences used for the development of the PHArA-ON (Pilots for Healthy and Active Ageing in Europe) project, which establishes a digital SECO that supports well-being, activity, and social participation among Europe’s ageing population. This work proposes a five-stage human-centred SECO engineering approach. The stages are: (1) context-of-use specification, where SECO goals, stakeholder roles, and tasks are identified; (2) requirements specification, aligning stakeholder needs with SECO objectives; (3) design of a SECO reference architecture; (4) implementation planning and incremental deployment of SECO components; and (5) ongoing evaluation through key performance indicators and stakeholder feedback. Each stage iterates on the others, ensuring adaptability to evolving requirements and technologies. In addition, it offers detailed recommendations and tailored results for each phase of the process. To validate the approach, semi-structured interviews were conducted with SECO experts, confirming its applicability and highlighting areas for refinement. The primary contribution is a domain-independent and practical method that guides SECO developers through systematic, human-centred processes, enhancing interoperability, stakeholder alignment, and sustainability of SECO.

Tarkvarapõhiseid ökosüsteeme (SECO) võib kirjeldada kui keerukat koostöövõrgustikku tarkvaraplatvormidest, komponentidest ja teenustest, mis tegutsevad ja arenevad koos ühises töökeskkonnas. Võrreldes traditsioonilise tarkvarainseneeriaga kujutab SECO inseneeria endast märkimisväärset väljakutset, eriti nõuete kogumisel, arhitektuuri kavandamisel ja sidusrühmade koordineerimisel, kuna traditsioonilised tarkvarainseneeria lähenemisviisid ei suuda SECO erivajadusi täielikult lahendada. Ehkki varasemad uuringud on analüüsinud SECO elutsükli konkreetseid etappe, näiteks nõudeid, arhitektuurilist kavandamist või kvaliteedi tagamist, puudub endiselt terviklik, valdkonnast sõltumatu lähenemisviis, mis juhendaks SECO kavandamise ja arendamise kogu protsessi. Lisaks käsitlevad enamik tänaseid SECO-sid inimest kui ökosüsteemi lahutamatut osa, mis suurendab nimetatud probleemide keerukust. Inimkeskse disaini standardid, nagu ISO 9241-210, pakuvad väärtuslikke juhiseid inimkesksete süsteemide loomiseks, kuid need ei ole kohandatud SECO spetsiifilisele dünaamikale. Käesolev väitekiri käsitleb inimkeskse SECO inseneeriaga seotud väljakutset, töötades välja praktilise lähenemisviisi, mis on loodud SECO parimate tavade integreerimise teel ja PHArA-ONi (Pilots for Healthy and Active Ageing in Europe) projekti arenduskogemuste põhjal, millega luuakse digitaalne SECO, mis toetab heaolu, aktiivsust ja sotsiaalset osalemist Euroopa vananeva elanikkonna seas. Töö pakub välja viieetapilise inimkeskse SECO inseneeria lähenemise. Etapid on: (1) kasutuskonteksti määratlemine, kus tuvastatakse SECO eesmärgid, sidusrühmade rollid ja ülesanded; (2) nõuete kirjeldamine, mis seob sidusrühmade vajadused SECO eesmärkidega; (3) SECO referentsarhitektuuri kavandamine; (4) teostusplaneerimine ja SECO komponentide järkjärguline juurutamine; ning (5) pidev hindamine võtmetulemusnäitajate ja sidusrühmade tagasiside kaudu. Iga etapp itereerib teistega, tagades kohanemisvõime muutuvate nõuete ja tehnoloogiatega. Lisaks pakub lähenemine iga etapi jaoks üksikasjalikke soovitusi ja kohandatud tulemusi. Lähenemise valideerimiseks viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud SECO ekspertidega, mis kinnitasid selle rakenduskõlblikkust ja tõid esile täiendamisvõimalusi. Peamine panus on valdkonnast sõltumatu ja praktiline meetod, mis juhendab SECO arendajaid süstemaatilise inimkeskse protsessi kaudu, parandades SECO interoperabiilsust, sidusrühmade ühtlustatust ja jätkusuutlikkust.