Dirigeerimisskeemi valimine võimalike dirigeerimisskeemide paljususe tingimustes

Abstract

Uurimus „Dirigeerimisskeemi valimine võimalike dirigeerimisskeemide paljususe tingimustes“ („Choosing a Conducting Pattern Amid a Plurality of Possible Patterns“) on loovuurimusliku doktoriprojekti kirjalik osa, mille uurimisvaldkond on manuaaltehnilise dirigeerimisskeemi valik dirigendi töös. Dirigendi tööd saab vaadelda kitsas ja laias tähenduses. Käesolevas uurimuses määratletakse dirigendi tööna kitsas tähenduses dirigeerimisskeemist lähtuv käeline žestikuleerimine. Laias tähenduses mahub dirigendi tegevusse hulk erinevaid ülesandeid, millest kandev osa on seotud dirigendi kui orkestriteose juhtiva ja vastutava interpreteerijaga. Dirigendi tulemuslik sooritus eeldab seega põhjalikku eeltööd interpreedina avaras tähenduses ja seejärel tõlgenduse edukat edastamist orkestrile käeliste žestide kaudu. Töö peamine uurimisküsimus on: kuidas valida dirigeerimisskeem mitme võimaliku seast, ületades seejuures erinevatel kunstilistel väärtustel põhinevate dirigendi ülesannete vastuolu? Vastuse leidmiseks koostatakse esmalt dirigendi ülesannete register ning tuuakse välja võimalike dirigeerimisskeemide paljususe tüüpjuhud. Töö eesmärk on pakkuda välja strateegiad, mida rakendades saab dirigent iseseisva töö etapis valida otstarbekad dirigeerimisskeemid. Uurimismeetoditena leiavad rakendust juhtumianalüüs, võrdlev videoanalüüs, eneserefleksioon, poolstruktureeritud intervjuud ning tagasiside küsitlused. Autor analüüsib juhtumipõhiselt (juhtumianalüüs) loomepäeviku najal (refleksioon) oma kogemusi erinevatest ajastutest teoste õppimisel ning esitamisel; küsitleb orkestrimuusikuid ning teeb intervjuu valdkonna autoriteedist tippdirigendiga. Toetudes teoreetilisele taustale, videoanalüüsidele, loometööde analüüsile ja intervjuudele pakub autor strateegiad dirigeerimisskeemi valimiseks võimalike dirigeerimisskeemide paljususe tingimustes. Uurimuse peamine teoreetiline taust pärineb dirigent Raymond Holdeni artiklist „The technique of conducting“, dirigent Elizabeth A. H. Greeni raamatust „The Modern Conductor“, Ilja Musini monograafiast „Dirigendi žestide keel“ ning Alan J. Gummi artiklist „Six Functions of Conducting“. Allikatena kasutatakse analüüsitavate teoste partituure ning videosalvestisi.