EMTA käsikirjalised doktoritööd
Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/94885
Sirvi
Viimati lisatud
Kirje Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses(Estonian Academy of Music and Theatre, 2020) Fischer, Saale; Siitan, Toomas, juhendajaDoktoritöös „Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses“ („Tempo and Rhetorical Timing in Performance of the 17th and 18th Century Instrumental Music“) uuritakse küsimust, kuidas kujundada temposid ning ajastada kompositsioonilisi elemente 17.–18. sajandi instrumentaalmuusikas. Doktoritöö on osa doktoriõppe loomingulise suuna uurimusest. Doktoritöös vastustatakse 20. sajandi akadeemilises kirjanduses levinud normatiivset metronoomikeskset lähenemist barokkmuusika tempode määramisel, sõnastatakse normatiivse lähenemise puudused ning pakutakse välja 17. ja 18. sajandi algupärastele materjalidele tuginevad alternatiivid muusika temporaalse struktuuri kujundamiseks. Töö teine pool käsitleb retoorilise muusika kompositsiooniliste üksikelementide retoorilist ajastamist kui ekspressiivse ajastamise ühte alaliiki. Doktoritöö on ajaliselt piiritletud daatumitega, mis raamistavad stiililiselt heterogeenset, kuid esteetilises mõttes homogeenset epohhi muusikaloos. Baroki- ehk generaalbassiajastu mõtteliseks alguseks võib lugeda Giulio Caccini laulukogumiku „Le nuove musiche“ esmatrüki ilmumist aastal 1602 ning lõpuks Johann Sebastian Bachi surma-aastat 1750. Umbes 150-aastase perioodi jooksul loodud muusika ühiseks nimetajaks on kompositsioonilise ja esitusliku esteetika ning ideede tugev sidusus klassikalise retoorikakunstiga. Töö kirjutamisel on arvesse võetud nimetatud perioodi jooksul aset leidnud muutusi loodusfilosoofias, st aristotelliku aja mõtestamise asendumist njuutonliku paradigmaga absoluutsest ajast, samuti muutusi noodikirja ülestähendamise viisis ning lugemises. Samuti lähtub töö eeldusest, et ajastu partituurid pakuvad oma (esitusjuhisteta) originaalkujul küllaldaselt informatsiooni interpretatsiooniliste otsuste langetamiseks. Doktoritöö tugineb esmajoones 20. sajandi muusikute ning muusikast mõtlejate Bruce Haynesi, Judy Tarlingi ning Andrew Lawrence-Kingi töödele, samuti 17.–18. sajandi allikatele kui ka autori enda muusikukogemusele.Kirje Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös(Estonian Academy of Music and Theatre, 2022) Jaaks, Piret; Pesti, Madli, juhendajaDoktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ning neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Eesmärgiga tuua esile kogukonnaliikmete hääli, rakendab ja analüüsib autor selleks vajalikke dokumentaaldraama kirjutamise tehnikaid. Töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist ning selles käsitletud meetodid ja tehnikad on praktiliselt läbi proovitud töövahendid, mis hõlmavad protsessi uurimistöö algusest teksti valmimiseni. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kommunikatsiooniplatvormi erinevatele kogukondadele. Varasemate dokumentaalteatrit mõtestavate akadeemiliste tööde kõrval on töö panus teatriteadusesse dramaturgi vaatepunktist etnograafilise lähenemisviisi tutvustamine ja analüüsimine dokumentaalteose loomisel. Samuti kogukonnauuringute põhimõtete integreerimine dramaturgialoome protsessis ning nende analüüs. Dramaturgina toob autor näiteid peamiselt enda näidenditest „Ehitajad” (2018) ja „Minu Narva – Моя Нарва” (2021), mille jaoks uuris erinevaid kogukondi. Töös uurib autor, kuidas luua etnograafiliste meetoditega dramaturgiat, kuidas arvestada kogukonnauuringutega kaasnevat eripära teatriloomes ning kuidas rakendada dokumentaalnäidendi kirjutamiseks vajalikke tehnikaid. Töö loomingulis-uurimusliku osa analüüsimeetodiks on eneserefleksioon. Autor tugineb oma doktoritöös Graham Crow’ käsitlusele „What are Community Studies?” (2018) ja Benedict Andersoni teosele „Kujutletud kogukonnad” (2020). Samuti Johnny Saldaña etnodraamat mõtestavatele teostele „Ethnodrama. An Anthology of Reality Theatre” (2005), „Ethnotheatre: Research From Page to Stage” (2011), Carol Martini dokumentaalteatri käsitlustele kogumikus „Dramaturgy of the Real on the World Stage” (2010) ja teoses „Theatre of the Real” (2013) ning Hans-Thies Lehmanni monograafiale „Postdramatic Theatre” (2006).Kirje Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool(Estonian Academy of Music and Theatre, 2017) Jõepera, MarionKäesolev töö „Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend” on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist. Uurimistöös kaardistatakse, analüüsitakse ja katsetatakse keelelis-dramaturgilisi tehnikaid, mis kuuluvad postdramaatilise dramaturgi peamiste töövahendite hulka. Kuna postdramaatiline teater seab nii dramaturgile kui ka tekstile uued nõudmised, uuritakse töös, milliste vahendite abil loob dramaturg postdramaatilistesse mängumaailmadesse taolisi peidetud dramaturgia struktuure, milles osalevad mängijatena nii etendajad kui ka publik ning mis võimaldavad mängijal tänu dramaturgi loodud muudatustele (katkestustele) tema ruumitajus mängumaailmaga uut moodi suhestuda. Praktikas katsetatud meetodite abil ning lähtudes dramaturgilistest, psühholoogilistest, psühholingvistilistest ja ruumitaju teooriatest, proovitakse kaardistada peamised tehnikad ja töövahendid, mida kasutavad postdramaatilised dramaturgid oma ühe olulisema professionaalse eesmärgi saavutamiseks – loomaks mängijale (kehalise) kogemuse muutuvast ruumist. Saadud tulemuste põhjal tehakse uurimistöös ennustusi ka selle kohta, millised on postdramaatilise dramaturgi tööülesanded ja väljakutsed tulevikus.Kirje Импровизация и варьирование в исполнении бесермянских крезей в традиции и на сцене: исследование первоисточников и творческая реконструкция(Estonian Academy of Music and Theatre, 2019) Korepanova, Maria; Pärtlas, Žanna, juhendajaThis doctoral thesis is dedicated to the ancient vocal genre krez’ in the musical tradition of the Besermans – a small Finno-Ugric people living in northern Udmurtia. The main goal of the research is to reveal the improvisational and variational devices used in the traditional performance of the Beserman krez’es and to implement these devices for the creation of the stage versions, which would be in agreement with the spirit of tradition and, at the same time, in compliance with reception by the modern listeners. The question of improvisation and variation in the Beserman krez’es has not been widely studied (Irina Nurieva, Albert Shakhovskoy, Marina Khodyreva), and this research is the first to examine it on the basis of a detailed analysis of a big amount of musical texts. This work is also the first research on krez’ which has a practical artistic orientation. The research is mainly based on the materials collected by the author during fieldwork between 2001 and 2017. The archival materials and published musical transcriptions are also used. The methodology includes both the anthropological and music-analytical approaches such as observation and participant observation, musical transcriptions of sound recordings and comparative analysis of the tune versions. In the creative and practical part of the research, the author uses methods of auto-observation and auto-reflection and proposes a particular method of the creative adoption of the variational resources of the traditional tunes and of the extension of the improvisational and variational possibilities of their interpretation. The dissertation is composed of four chapters. The first examines the theoretic basis of the research and discusses its basic concepts – creativity, variation, improvisation, folklorism – as well as the question of creation of the ‘living’ musical texts on the stage. The second chapter presents the Beserman culture and the tradition of krez’. The third chapter contains an analysis of variation and improvisation in the traditional performances of three tune types of krez’. The fourth chapter is practically oriented and describes the process of creation of the stage versions of the krez’es, analysed in the previous chapter. The appendices to the dissertation contain the analytical tables, the musical transcriptions of the traditional performances, the samples of the author’s versions of the krez’es and the audio recordings.Kirje Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine(Estonian Academy of Music and Theatre, 2022) Uppin, Juhan; Pärtlas, Žanna, juhendajaEtnomusikoloogiline loovuurimus „Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemine 20. sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomine“ käsitleb erinevate esitajate näitel selle pilli mängimise traditsioonilist stiili kui eripärast väljenduslaadi ja teatud mängutehniliste võtete kogumit, millest teadlik olemine aitab luua pärimusmuusika kontekstis stiilset ja mitmekesist esitust. Töö on doktoriõppe loovuurimusliku projekti kirjalik osa, mis põhineb autori pikaajalisel praktilisel kogemusel lõõtspillimängijana ning loob taustsüsteemi neljale doktorikontserdile. Uurimisküsimusteks on, kuidas mängida teppo-tüüpi lõõtspilli üldisele traditsioonile või mõne konkreetse esitaja stiilile omaselt ning kuidas traditsioonilise mängustiili võtteid individuaalses esituspraktikas parimal võimalikul moel kasutada. Peamisteks eesmärkideks on mõista, millistel muusikalistel ja mängutehnilistel tunnustel stiil põhineb, kuidas erinevad stiilitunnused traditsioonis varieeruvad ning seeläbi stiili laiapõhjaline omandamine ja individualiseerimine. Laiemaks eesmärgiks on muusika esitaja ja autorina isikupärase helikeele kujundamine. Põhilisteks uurimismeetoditeks on muusikaline analüüs ja töö autori kui pillimängija eneseanalüüs. Analüüsimeetodid on helisalvestiste noodistamine ja mängutehnikast lähtuv stiilielementide eraldamine. Autori loomingulise protsessi ja esituspraktika analüüsimeetodiks on eneserefleksioon. Allikmaterjaliks on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Eesti Rahvusringhäälingu Arhiivi ja erakogude helisalvestised, mis pärinevad aastatest 1954–1995 ja 2009. Olulisimad töös uuritavad stiilikujundajad on August Teppo (1875–1959), Elmar Lindmets (1908–1998), Richard Reino (1914–2004), Karl Kikas (1914–1992), Arnold Pärnamets (1922–1975), Kalju Sarnit (1928–1998) ja Aivar Teppo (1958–2017)Kirje Kaasaegse instrumentaalkontserdi mõtestamisest Erkki-Sven Tüüri „Magma” näitel – interpreedi vaade(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Rosin, Heigo; Kotta, Kerri, juhendajaTöö „Kaasaegse instrumentaalkontserdi mõtestamisest Erkki-Sven Tüüri „Magma” näitel – interpreedi vaade” („Considerations on modern instrumental concerto using Erkki-Sven Tüür's „Magma” as an example – an interpreter's view”) on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist, mille uurimisvaldkond on kaasaegse muusika esitusprobleemid. Solisti töö instrumentaalkontserdi (või mistahes muusikateose) ettevalmistamisest esituseni võib jaotada tinglikult kolme faasi. Esimeses faasis tutvub interpreet materjaliga ja mõtestab selle enda jaoks. Teises faasis loob ta oma arusaamadele tuginedes esitusstrateegiad. Kolmandas faasis realiseerib ta need strateegiad konkreetseks esituseks. Klassikalis-romantilise teose või instrumentaalkontserdi puhul ei kujune esimene faas tavaliselt probleemiks, sest kogu muusikaharidus on üles ehitatud eesmärgil aidata interpreedil muusika struktuuri ja vormi mõista. Seetõttu jääb esimene faas tihtipeale märkamatuks, sest mõtestamistöö on „traditsiooni poolt” enamasti mingil määral juba tehtud. Kaasaegse instrumentaalkontserdi puhul, eriti teoste, mille kompositsiooniline esteetika lähtub Teise maailmasõja järgsest avangardismist ja selle mitmesugustest edasiarendustest, on olukord teistsugune. Hoolimata asjaolust, et nimetatud ajavahemikul loodud muusika analüüsimiseks ja esitamiseks on loodud erikursuseid, esineb erinevaid stiile niivõrd palju, et interpreet peab iga uue teose esitamisel alustama uue materjali mõtestamist sageli täiesti uuel viisil. Töö eesmärgiks on välja pakkuda üks võimalik viis kaasaegse instrumentaalkontserdi teksti mõtestada lähtuvalt eelkõige interpreedi (solisti) vajadustest. Sedalaadi mõtestamisviis hõlmab helilooja Erkki-Sven Tüüri koha määratlemist muusikaloos laiemalt, „Magma” partituurianalüüsi lähtuvalt löökpillisolisti partii suhtest tervikusse ehk selle funktsioonist, poolstruktureeritud intervjuusid eesmärgiga uurida, kuidas on teose helilooja ning teost esitanud interpreedid mõtestanud solisti funktsioone, ning üldiseid tähelepanekuid, kuidas solisti perspektiivist teost „Magma” mõtestada. Mainitud interpreedivaade võib olla aluseks eelpool mainitud teose ettevalmistusprotsessi teisele ja kolmandale faasile, mida käesolevas töös ei käsitleta.Kirje Drafting the VR play: exploring extended reality theater to propose a method for virtual reality playwriting(Estonian Academy of Music and Theatre, 2023) Falcon Araujo, Ana Victoria; Jõepera, Marion, juhendaja; Pesti, Madli, juhendajaThis dissertation is the first to propose a writing process and format for plays envisioned for Virtual Reality. Also known as VR, Virtual Reality is a computer-generated three-dimensional medium in which the audience may interact using commands and physical movement (Ryan 2015: 15). By devising a workflow and format for VR theater, this artistic research aims to aid playwrights and screenwriters to draft plays for the ever-advancing Virtual and Extended Reality (XR) mediums. The methodology of this dissertation consists of a literature review, autoethnography, and practice as research. As part of exploring how to bring Virtual Reality elements onto the page, this research describes the development of a writers’ workshop, a practical handbook, an two Extended Reality (XR) plays with scenes set in 360° video and limited interactivity. This artistic research concludes by proposing a development process to write stories in a format denominated as VR play, which fulfills the function of a literary screenplay (Szczepanik 2013: 86) in a Virtual Reality or Extended Reality theater production. Therefore, the VR play marks the completion of the conception of the story and is the seminal source for production documents such as the director’s script, lighting floorplans, technical breakdown of interactions, mood boards, storyboards, narrative path design, axis mapping of actions, and others needed to stage a Virtual Reality play. This dissertation evolves traditional stagewriting and screenwriting to devise a format for the ever-advancing Virtual and Extended Reality medium. By doing so, this artistic research enables storytellers unfamiliar with VR—but familiar with the writing conventions of theater and cinema—to grasp the narrative possibilities of Virtual Reality and find creative fulfillment by drafting stories for it.Kirje Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Ecclesia, Vittoria; Sarapuu, Peeter, juhendaja; Siitan, Toomas, juhendajaThe thesis “Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances” (“Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu”) is part of a creative research doctoral project and it explores how practice and performance on modern clarinet are affected by the exploration of musical affordances on historical clarinet. The concept of affordances identifies the possibilities of action offered by an object to a subject interacting with it. The historical clarinet considered is a 13-keyed instrument, developed by the clarinettist and composer Iwan Müller at the beginning of the 19th Century. The instrument represented a major breakthrough in the history of the clarinet, influencing its contemporaries and the players to come. While the initial interest towards this topic sparked from its history, in this research project Müller’s clarinet is not used as a historical instrument. It is taken into a modern context, and explored in practice sessions alongside its modern relative following a hybrid methodology. The practice process is organised following the principles of autobiographic design. This method, born in the field of human-computer interaction design, is used here as a support to organize a structured yet flexible series of practice sessions to explore the historical clarinet. The process is documented through a practical journal, which is then analysed following the principles of thematic analysis, identifying recurring relevant themes emerging in the practice. Finally, the whole process falls under an autoethnographic framework, to take into account the self of the researcher in the identification and later application of musical affordances. The process led to the identification of five main thematic areas encompassing different musical affordances of historical clarinet: technique, air and sound production, articulation, intonation, and interpretation and phrasing. In each area, the historical clarinet afforded different actions than the modern one, showing its potential as an individual instrument. The results showed how musical affordances could be applied in everyday practice, and how they influenced modern clarinet practice not only in its technical aspects but also more abstractly, in the mindset and approach to music. A similar process of exploration and experimentation could be followed on other instruments, breaking the boundaries of traditional practice on a broader level.Kirje Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile(2023) Alalooga, Erik; Pesti, Madli, juhendaja; Kerikmäe, Taavi, juhendaja; Laansalu, Andrus, konsultantMinu uurimistöö „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ („Developing a systemic method of tinkering for object theatre“) on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Uurimistöö eesmärgiks on luua paindlik juhendamismeetod objektiteatri dramaturgile, suunamaks etendajat endale tehislike mängupartnerite meisterdamisel. Meisterdamine tähendab siin kunstiobjektide valmistamist juhuslikest ja kättesattuvatest esemetest ning materjalidest. Töö originaalsus seisneb intuitiivsena määratletavale loomemeetodile süsteemse alusstruktuuri loomises. Seda meetodit on võimalik rakendada objektiteatri lavastuste ettevalmistamisel, etendaja treeningul ning õpetajatöös. Uurimistöö kesksed küsimused on: ● kuidas on võimalik esemelist keskkonda tahtlikult kujundades suunata selles tegutseva etendaja meisterdamisprotsessi? ● missuguseks kujunevad dramaturgialoome printsiibid objektiteatri vormis, kus etendaja endale isiklikud mehhaanilised mängupartnerid meisterdab? ● kuidas positsioneerub etendaja loodud helimasin kui manipuleeritav tehispartner uue nuku kontseptsiooni otsingutel kaasaegses nukukunstis? Uurimistöö küsimuste püstitamisel ning praktiliste eksperimentide ette valmistamisel kasutasin uurimismeetodina eneserefleksiooni, analüüsides enda loomingulisi ja õpetajatöö kogemusi. Meisterdamisprotsessi vaatlemiseks viisin läbi eksperimente. Sellist andmekogumise viisi nimetatakse eksperimentaalseks vaatluseks. Meisterdamisel kasutatud esemete ning neist valminud masinate analüüsimiseks kasutan kirjeldavat võrdlust. Vaatluse käigus kogutud info tõlgendusmeetodina kasutan eneserefleksiooni, tõlgendades seda läbi isiklike tõekspidamiste ja kogemuspagasi. Uurimuses kasutan ka tegevusuuringut – meetodit, mida iseloomustab uurimistulemuste ülekantavus ehk kohene rakendatavus. Samuti teostan perfomatiivset uurimust, esitledes valminud masinaid performatiivses vormis lavastuses. Teoreetiliselt toetun meisterdamise uuringutele antropoloogiast (Claude Lévi-Strauss) ja kunstist (Jyrki Siukonen, Andrus Laansalu). Tutvustan meisterdamiseks vajalikku mentaalset seisundit – vaikivat teadmist (Michael Polanyi, Jyrki Siukonen). Uudse baasi meisterdamise mõistmiseks loob sobimuste teooria (James Gibson). Teatriteoreetilist tausta luues toetun objektiteatri uuringutele (Richard Allen, Mike Pearson), kaasaegses nukuteatris aset leidvale „nukupöördele“ (Claudia Orenstein, Marek Waszkiel, Henryk Jurkowski) ning postdramaatilise teatri teooriale (Hans-Thies Lehmann, Erika Fischer-Lichte).