EMTA käsikirjalised doktoritööd

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/94885

Browse

Browsing EMTA käsikirjalised doktoritööd by Issue Date

Filter results by year or month
Now showing 1 - 1 of 1
  • Thumbnail Image
    Item
    Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile
    (2023) Alalooga, Erik; Pesti, Madli, juhendaja; Kerikmäe, Taavi, juhendaja; Laansalu, Andrus, konsultant
    Minu uurimistöö „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ („Developing a systemic method of tinkering for object theatre“) on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Uurimistöö eesmärgiks on luua paindlik juhendamismeetod objektiteatri dramaturgile, suunamaks etendajat endale tehislike mängupartnerite meisterdamisel. Meisterdamine tähendab siin kunstiobjektide valmistamist juhuslikest ja kättesattuvatest esemetest ning materjalidest. Töö originaalsus seisneb intuitiivsena määratletavale loomemeetodile süsteemse alusstruktuuri loomises. Seda meetodit on võimalik rakendada objektiteatri lavastuste ettevalmistamisel, etendaja treeningul ning õpetajatöös. Uurimistöö kesksed küsimused on: ● kuidas on võimalik esemelist keskkonda tahtlikult kujundades suunata selles tegutseva etendaja meisterdamisprotsessi? ● missuguseks kujunevad dramaturgialoome printsiibid objektiteatri vormis, kus etendaja endale isiklikud mehhaanilised mängupartnerid meisterdab? ● kuidas positsioneerub etendaja loodud helimasin kui manipuleeritav tehispartner uue nuku kontseptsiooni otsingutel kaasaegses nukukunstis? Uurimistöö küsimuste püstitamisel ning praktiliste eksperimentide ette valmistamisel kasutasin uurimismeetodina eneserefleksiooni, analüüsides enda loomingulisi ja õpetajatöö kogemusi. Meisterdamisprotsessi vaatlemiseks viisin läbi eksperimente. Sellist andmekogumise viisi nimetatakse eksperimentaalseks vaatluseks. Meisterdamisel kasutatud esemete ning neist valminud masinate analüüsimiseks kasutan kirjeldavat võrdlust. Vaatluse käigus kogutud info tõlgendusmeetodina kasutan eneserefleksiooni, tõlgendades seda läbi isiklike tõekspidamiste ja kogemuspagasi. Uurimuses kasutan ka tegevusuuringut – meetodit, mida iseloomustab uurimistulemuste ülekantavus ehk kohene rakendatavus. Samuti teostan perfomatiivset uurimust, esitledes valminud masinaid performatiivses vormis lavastuses. Teoreetiliselt toetun meisterdamise uuringutele antropoloogiast (Claude Lévi-Strauss) ja kunstist (Jyrki Siukonen, Andrus Laansalu). Tutvustan meisterdamiseks vajalikku mentaalset seisundit – vaikivat teadmist (Michael Polanyi, Jyrki Siukonen). Uudse baasi meisterdamise mõistmiseks loob sobimuste teooria (James Gibson). Teatriteoreetilist tausta luues toetun objektiteatri uuringutele (Richard Allen, Mike Pearson), kaasaegses nukuteatris aset leidvale „nukupöördele“ (Claudia Orenstein, Marek Waszkiel, Henryk Jurkowski) ning postdramaatilise teatri teooriale (Hans-Thies Lehmann, Erika Fischer-Lichte).