Eesti mõisainterjöörid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul

Abstract

Balti mõisakultuuri ja -arhitektuuri mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale 19. sajandist. Maavilla on pelgupaiga sümbolina arhitektuuris aegajalt esile kerkinud juba üle kahe tuhande aasta. Villakultuuri uuestiavastamine läbi Andrea Palladio loomingu tõi maavilla uuesti huvikeskmesse Inglismaal ning siinse aadelkonna sarnane positsioon muutis pinnase sobivaks selle juurdumisele Balti mõisades. Villa rustica pakkus oma härrasmehest omanikule kultuurilist oaasi maalilises, ent rustikaalses maakohas, millega sidus omanikku eelkõige maavaldustest saadav sissetulek. Palladio mõjud siinses mõisaarhitektuuris on selged, interjöörid lubasid aga ajaloost tulenevalt rohkem interpreteerimisvõimalust ning seetõttu erinesid hoone välimus ja sisemus tihti märkimisväärselt. Kuna mõis pidi pakkuma mõnes mõttes omanikule seda, millest ta linnast eemal elades ilma jäi, tingis see isegi muidu palladionistlike hoonete interjöörides rikkalikku dekoreerimist.Väikeesemete kultus on tõeliselt silmatorkav – inimesed olid interjöörides ümbritsetud paljudest asjadest. Osaliselt oli tegu kuriositeetidega, vihjetega teistele kultuuridele, kuid eelkõige võiks seda pidada kogumiskireks. Pealesunnitud olukord, kus baltisaksa aadelkond lukustus üha enam mõisasüdamesse, tundub nii mööbli kui väikeesemete osas olevat kaasa toonud soovi end asjadega ümbritseda, luua enda ümber võimalikult kodune keskkond, kus iga ese kannab tähendusi. Nii mõisainterjööride fotod üksikutena kui ka terviklikult analüüsitud mõisad loovad meie ees sarnase pildi, kus varasema perioodi sisekujundusele on aja jooksul lisandunud erinevaid tasandeid. Interjöör ei ole kuigi palju kohandunud arhitektuuri järgi, vaid arenenud omasoodu. Suletud perekeskne eluviis on loonud ruumid, kus pääseb mõjule omanike personaalne ajalugu - küsimus ei olnud enam stiilipuhtuses. Erinevatest aegadest pärit mööbel sulandub koos valgustuse, tekstiilide ja väikeesemetega üheks mugavaks tervikuks, mis ümbritseb elanikke turvatunnet tekitava kultuurikihistuste oaasina keset hirmutavalt iseseisvuvat maapiirkonda.

In order to understand the Baltic-German manor culture and architecture one must look further back from the 19th century. As an architectural symbol for a refuge, the country villa has been discovered again and again for over 2000 years. A rediscovery of the villa by Andrea Palladio led it to another rise in England and since the position of the gentry here was similar, it also created the perfect opportunity for it to root in Baltic manors. Villa rustica offered its gentleman owner a cultural oasis in the picturesque, but rustic landscape which gave him his income and thus tied him to it. Palladio’s architectural influences in Baltic manor architecture are clear. The interiors however, due to historic reasons, allowed a much more free interpretation and differed sometimes greatly from the exterior. Since the aim of the villa was to offer its owner what he missed being away from the city, many interiors of otherwise Palladian villas are very rich in decor.