Eesti merelistel väikesaartel kasvavad samblikud ja nende omadused

Abstract

Eesti merelised väikesaared on kindlapiirilisuse ja väikese pindala tõttu head saarte biogeograafia seaduspärasuste ja elustiku levimismustrite uurimiseks. Samblikud on võimelised asustama ekstreemseid keskkondi ja on seetõttu ühed esimesed uute elupaikade koloniseerijad. Koos on väikesaared ja samblikud head uurimisobjektid saareliste koosluste kujunemise uurimiseks. Selle eesmärgiga on analüüsitud samblike omadusi, mis võiksid mõjutada nende saartele jõudmist ja seal püsimajäämist. Antud töös on koondatud 67 väikesaare andmed, millele tulemuseks oli 489 sambliku koondnimestik. Samuti oli uuritavatel saartel esindatud märkimisväärne hulk Eesti Punase Raamatu ohukategooriatesse kuuluvaid samblikke. Uuritud samblike tunnused, mis võiksid mängida rolli saartel kasvamisel on järgmised: tallusetüüp, fotobiont, paljunemisstrateegia, eoste pigmenteeritus ning koorkihis esinevad samblikuaineid – usniinhape, atranoriin ja parietiin. Kõige tüüpilisem väikesaarte samblik on koorikja tallusega, üherakulise rohevetikaga, eoseliselt paljunev samblik, mille talluses puuduvad usniinhape, atranoriin ja parietiin ning mis kasvab lubja- või graniitkivil või puudel. Kõige levinumaks liigiks on harilik korpsamblik (Xanthoria parietina). On näha, et samblike levikut väikesaartel kujundavad nii biogeograafilised tegurid, nagu saare pindala ja kasvukeskkonnad, eriti seal leiduvad substraadid, kui ka organismide omadused, enim talluse tüüp, paljunemisviis ja fotobiont. Tulemused näitasid, et saare pindala on positiivses seoses samblike liigirikkusega, kuid alati esineb ka erandeid, mis tuleneb osaliselt mõnede saarte lünklikust uuritusest. Kokkuvõttes, väikesaarte samblike kooslusi kujundavad peamiselt sealsete substraatide kättesaadavus, fotosünteesiv osapool, talluse morfoloogia ja sambliku paljunemisviis. Nende omaduste koosmõju määrab, millised liigid suudavad tugevate keskkonnamõjutustega ja piiratud elupaikadega kohtadesse levida ja seal püsima jääda.