Botaanika osakonna bakalaureusetööd – Bachelor's theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/30325

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 143

Mulla elurikkuse vähenemise ja võõrtaimede mõju taimede ja krohmseente vahelistele suhetele
(Tartu Ülikool, 2025) Leib, Tõnis; Sepp, Siim-Kaarel, juhendaja Koorem, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töö eesmärgid uurida võõrliikide ja mulla elurikkuse vähenemise mõju AM kolonisatsioonile ning AMFinderi sobivust AM kolonisatsiooni määramisel said täidetud. AM seente kolonisatsiooni määr oli oluliselt suurem kõrgema mulla elurikkuse juures, kuid hüpoteesi teisne pool – võõrliikide negatiivne mõju – ei leidnud kinnitust. Süstlehise teelehe biomass oli vastupidiselt hüpoteesile võõrliikidest positiivselt sõltuv, mis võis tuleneda algsest väiksemast konkurentsist nendes pottides . Mulla elurikkuse tase süstlehise teelehe biomassi ei mõjutanud. Samuti polnud võõrliikidel ja mulla elurikkuse vähenemisel selget koosmõju. Süstlehise teelehe AM seente kolonisatsioon oli pidevalt madalam kui teistes uuringutes, kuid see ei vähendanud isendite edukust, näidates vähest sõltuvust mükoriisast. AMFinderiga AM kolonisatsiooni määramine ei osutunud selles töös eusaldusväärseks. Esiteks esines mitmeid programmivigu, mis tegid töötamise ebaefektiivsemaks. Teiseks ennustasid AMFinderi masinõppe mudelid süstlehise teelehe AM kolonisatsiooni piisavalt ebatäpselt, et meetodi tulemused ei olnud ökoloogiliselt kasutatavad. Metoodikat saaks parandada, tehes kas juuri puhtamaks ja/või võttes kasutusele keerulisema mudeli, mis suudaks mükoriisat tuvastada ka segasematelt piltidelt. Edasiliikumiseks tuleks võõrliikide ja mulla elurikkuse vähenemise mõjusid uurida looduslikes oludes. Võimalik, et lühiajalises potikatses ei omanud antud võõrliigid süstlehisele teelehele sama sugevat mõju, kui looduslikult invadeeritud kooslustes. Samuti ei pruugi madala mulla elurikkuse mõjud kooslusele ja toitainete ringlusele lühiajalise avalduda. The aim of this thesis was to study the effects of non-native plant species and soil biodiversity loss on the growth of common plant species and AM fungal colonization in the roots of the test species as well as to test the efficiency of AMFinder for estimating AM fungal colonization in the roots of test plant species. Contrary to the hypothesis, the biomass of the test species, Plantago lanceolata, was higher when growing with non-native species, which may have occurred because of lower competition in those pots. Soil biodiversity level did not affect Plantago lanceolata biomass. Also, there was no significant effect on the interaction between non-native species and soil biodiversity loss. The results indicated that AM colonization rate was significantly higher at high soil biodiversity, demonstrating that the loss of soil biodiversity limits the ability of native plant species to form arbuscular mycorrhiza. The results also indicated that the presence of non-native plant species and the interaction between non-native plant species and decreasing soil biodiversity did not influence AM fungal colonization of a test species. In general, Plantago lanceolata had lower AM colonization in the present study than in than in earlier papers, but the plant species was competitive in the pots, which shows that it is not very dependent on AM fungi. The use of AMFinder to analyze AM colonization rate was found to be inadequate in this thesis. First of all, the programs that were used contained many bugs, which made working with them inefficient. Secondly, the AMFinder machine learning models predicted the AM colonization rate with insufficient accuracy, making the results unusable in ecological conclusions. Methodology could be improved if roots could be better cleared and/or if another more complex machine learning model was implemented to analyze mycorrhizal structures from visually messy pictures. In future studies, to better understand the effects of soil biodiversity loss and non-native species, longer experiments or studies in the natural environment are needed, as short-term greenhouse experiments might not fully reveal the influence of non-native plant species. Also, soil biodiversity loss has long-term effects on plant communities and nutrient cycling that would not be evident in short-term experiments.
Liiviku koosluse ökoloogiline taastamine Surnumäe taastamisalal (Mustoja maastikukaitseala, Võru maakond)
(Tartu Ülikool, 2025) Remmer, Sidney; Degtjarenko, Polina, juhendaja Jüriado, Inga, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesolev uurimistöö käsitles liiviku koosluse seisundi hindamist ja ökoloogilist taastamist Mustoja maastikukaitsealal Surnumäel (Võru maakond). Töö teoreetilises osas anti ülevaade liivikute kujunemisest, ökoloogilistest eripäradest ning neid ohustavatest teguritest. Ühtlasi tutvustati mitmesuguseid Eestis ja Euroopas laialdaselt kasutatavaid liivikute taastamise võtteid. Surnumäe liiviku suktsessiooni mehhanismide mõistmiseks anti ülevaade ka selle piirkonna ajaloost ja maakasutusest. Praktilise osa eesmärgil rajati Surnumäe taastamisalale 16 püsiseireruutu, võimaldamaks koosluses toimuvate muutuste jälgimist elupaiga tasandil. Püsiseireruutudelt määrati 40 liiki samblikke, 9 samblaliiki ja 25 soontaimeliiki, sealhulgas mitmeid ohustatud liike. Leiti, et suurim liigirikkus esines püsiseireruutudes, kus taimkate oli hõre ning elupaik avatud päikesevalgusele. Töö teoreetilises osas selgus, et liiviku taastamise edukus sõltub tugevalt sobivate häiringurežiimide rakendamisest. Selle tarvis tuleb arvestada koosluse kujunemisel rolli mänginud protsesside ja nende mõjudega. Kuna tänapäeval ohustab toitainevaese mullaga piirkondi asustavaid kooslusi orgaanilise aine ladestumine tuleb taastamistöödega vältida orgaanika täiendavat kuhjumist. Liiviku taastamiseks kavandatavad meetodid peavad olema valitud ja ajastatud nii, et need aitaks säilitada koosluse avatud struktuuri, kuid samas ei kahjustaks olemasolevaid kaitstavaid liike ja loodusväärtusi. Lisaks rõhutab töö püsiseire olulisust elupaiga seisundi jälgimisel, kuna see võimaldab hinnata taastamismeetmete pikaajalist mõju koosluse dünaamikale ja liikide elujõulisusele. Töös tuuakse esile, et elupaigapõhine lähenemine on eriti oluline liivikutele iseloomulike stressitaluvate ja kitsalt spetsialiseerunud liikide kaitseks. Ühtlasi on oluline arvestada liivikute suktsessiivse olemusega – mis tähendab, et taastamis- ja hooldustegevustega tuleks tagada eri arenguastmes koosluselaikude olemasolu liiviku territooriumil. On selge, et liivikukoosluse iseloomuliku häiringurežiimi ja võtmeliikide ökoloogiliste eripäradega arvestades on võimalik saavutada optimaalne metoodika selle taastamiseks ja säilitamiseks.
Eremiitpõrnika (Osmoderma barnabita) bioloogia, uurimismeetodid, kaitse ja levik Eestis
(Tartu Ülikool, 2025) Haug, Romet; Degtjarenko, Polina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesolev bakalaureusetöö koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Töö teoreetilise osa eesmärk on anda ülevaade eremiitpõrnika (Osmoderma barnabita) bioloogiast, ökoloogiast, uurimismeetoditest, kaitsest ja levikust. Töö praktilise osa eesmärk on läbi viia eremiitpõrnika uuring, kasutades feromoonpüüniseid, sealhulgas katsetada esmakordselt Eestis feromoonpüüniste meetodit ja täpsustada eremiitpõrnika levikut Eestis. Perekonna Osmoderma liikide süstematiseerimine on olnud keeruline ja segadust tekitav. Hetkel on eristatud holarktilises riikkonnas vähemalt 12 liiki. Eremiitpõrnika kui eraldiseisva liigi olemasolu kinnitati geneetiliste uuringute toel alles selle sajandi alguses. Eestis elav liik on O. barnabita, mitte O. eremita. Euroopas esineb kokku viis liiki, kuid nad on nii morfoloogiliselt kui geneetiliselt väga sarnased. Samuti on geneetilised uuringud näidanud populatsioonides kõrget sugulusristumist ehk pidevalt toimub lähedalt suguluses olevate isendite ristumine populatsioonis ning madalat geneetilist erinevust. Eremiitpõrnikas on üks Euroopa ja Eesti suuremaid mardikalisi, kes toitub kõdupuust ja puude õõnsustes leiduvast detriidist. Eremiitpõrnikas on levinud peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas ning Edela-Venemaal. Kuni 2022. aastani pärinesid eremiitpõrnika teadaolevad kaasaegsed leiud üksnes Koiva-Mustjõe maastikukaitsealalt. 2023. aastal registreeriti liigi esmakordne leid Abruka saarel. Eremiitpõrnika valmikud on värvuselt mustjaspruunid, roheka või läikiva pronksihelgiga, nende kehapikkus küünib 36 millimeetrini. Paaritumine toimub suvekuudel. Isased eremiitpõrnikad eritavad suguferomooni (R)-(+)-gamma-dekalatoon, et meelitada enda juurde emaseid. Paaritumine toimub kõdupuidus, tavaliselt detriidis. Emane isend muneb munad detriidi sisse, misjärel toimub looteline areng 3–4 nädalat. Areng munast valmikuni kestab keskmiselt 3–4 aastat, samas on see aeg varieeruv, olenevalt toidu rohkusest, kvaliteedist, aga ka ilmastikust. Eremiitpõrnikal esineb kolm vastse arenguetappi, mille lõppedes moodustab kookoni, kus toimub metamorfoos nukuks ning hiljem valmikuks. Eremiitpõrnika tüüpiliseks elupaigaks on valgusrikkad puisniidud, puiskarjamaad, alleed, pargid või lehtmetsades asuvad õõnsad puud, mis pakuvad neile nii haude-, toitumis- kui talvitumispaika. Tavaliselt valib eremiitpõrnikas haudepuuks vana hariliku tamme, harvem hariliku pärna või hariliku vahtra. Haudepuu tähtsaim tunnus on puuõõnsus, selle suurus ja asukoht. Eremiitpõrnikat leiab tihti vanast jämedatüvelisest haigest kuid elusast puust, kuna sellisel leidub sagedamini vajalikke mikroelupaiku – puuõõnsusi, kus esineb rohkelt detriiti, millest toituvad eremiitpõrnika vastsed. Oluline on ka maastiku avatus, eriti haudepuude avatus päikesele, mis võimaldab soojalembesel põrnikal haudepuude tüvedes areneda, vabalt lennata ja levida. Mikroelupaikade rohkus on oluline, pakkudes eremiitpõrnikale sobivaid talvitumis-, haude- ja toitumiskohti, mis on kriitilised liigi ellujäämiseks. Kaitse korraldamiseks on loodud Keskkonnaameti poolt eremiitpõrnika kaitse tegevuskava. Liigi kaitsmine toimub läbi tema elupaikade kaitse. Kaitse lühiajaliseks eesmärgiks on teadaolevate elupaikade kaitsekorra tagamine, Koiva puisniitudel ja -karjamaadel regulaarse hoolduse läbiviimine ning haudepuude arvu vähenemise vältimine. Pikaajalised kaitse-eesmärgid on suunatud teadaolevate populatsioonide säilitamisele. Kaitse hõlmab elupaikade regulaarset hooldamist (niitmine, karjatamine ja võsa eemaldamine puude tüvede ümbert ehk puude päikesele avamine), potentsiaalsete elupaikade otsimist ning teadlikkuse tõstmist liigi kohta. Eremiitpõrnika populatsioonide uurimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: feromoonpüüniseid, nutikaid feromoonpüüniseid, kõdupuu proove, õhuproove, tuvastuskoeri, raadiotelemeetrilisi uuringuid ning püük-taaspüük meetodit. The present bachelor’s thesis consists of a theoretical and a practical part. The theoretical overview describes the biology, ecology, research methods, conservation, and distribution of the eastern hermit beetle (Osmoderma barnabita) in Estonia. The aim of the practical part is to conduct a study on the eastern hermit beetle using pheromone traps, including testing the pheromone trapping methodology for the first time in the country and refining the knowledge of the species’ distribution in Estonia. The taxonomy of the Osmoderma genus has long been complex and confusing, with at least 12 species currently recognized in the Holarctic realm. The eastern hermit beetle (Osmoderma barnabita) was confirmed as a distinct species only in the early 21st century through genetic studies. In Estonia, the species present is O. barnabita, not O. eremita. Although five species occur in Europe, they are morphologically and genetically very similar. Genetic research has also revealed high inbreeding levels and low genetic diversity within populations. Osmoderma barnabita is among the largest beetles in both Europe and Estonia, feeding on decaying wood and other organic matter. Its range spans Central and Eastern Europe and southwestern Russia. In Estonia, the species was previously known only from the Koiva-Mustjõgi Landscape Conservation Area, but in 2023, it was also recorded for the first time on the island of Abruka. Adult eastern hermit beetles are dark brown to black with a greenish or bronze metallic sheen and can grow up to 36 mm long. Mating occurs in summer, when males emit the sex pheromone (R)-(+)-gamma-decalactone to attract females. Females lay eggs in detritus, with embryos developing in 3–4 weeks. The full life cycle from egg to adult takes about 3–4 years, depending on food quality, availability, and weather. Larval development includes three instars before pupation in a cocoon, from which the adult eventually emerges. The eastern hermit beetle typically inhabits sunlit wooded meadows, pastures, alleys, parks, and deciduous forests with hollow trees that support overwintering, breeding, and feeding. It prefers old trees like common oak, small-leaved lime, and Norway maple, especially those with large, well-placed cavities. These hollows provide the detritus-rich microhabitats essential for larval development. Open landscapes are also important, as they facilitate beetle dispersal. The availability of diverse microhabitats is critical for the Osmoderma barnabita´s survival. To support conservation, the Environmental Board of Estonia has implemented an action plan focused on habitat protection for the eastern hermit beetle. Short-term goals include the conservation of known habitats, maintaining the Koiva wooded meadows and pastures, and preserving breeding trees. Long-term efforts aim to sustain existing populations. Conservation actions include regular habitat maintenance (mowing, grazing, clearing brushes around trees and exposing trees to sunlight), searching for potential new habitats, and raising awareness about the species. Eastern hermit beetle populations are studied using various methods, including pheromone and smart traps, decaying wood and air sampling, detection dogs, radio telemetry, and mark-recapture techniques.
Rohumaade metsastamise ajalugu, tulevik ja ökoloogilised mõjud
(Tartu Ülikool, 2025) Leppik, Roberta; Prangel, Elisabeth, juhendaja Helm, Aveliina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Nõukogulikud metsastamise kampaaniad, mille eesmärgiks oli suurendada metsade pindala, põhjustasid Eestis paljude elurikkate niidukoosluste metsastamist. Tänapäeval on metsastamise kampaaniad muutunud uuesti aktuaalseks, aga seekord pigem kliimamuutuste tõttu. Rohumaade metsastamisega soovitakse siduda atmosfäärist süsihappegaasi, mis on üks peamine kasvuhoonegaas, et leevendada kliimamuutusi. Nii maailmas kui ka Eestis on rohumaade arvukus aastatega langenud ning on endiselt langustrendis. Rohumaid on pindalaliselt vähe, mistõttu on nende säilitamine oluline, kuna rohumaad on sageli väga elurikkad, omades mitmeid looduslikke ning kultuurilisi väärtusi. Oluline on pöörata rohkem tähelepanu rohumaade taastamisele, kuna rohumaad on olulised, et säilitada muutuvas maailmas elurikkus ja ökosüsteemiteenuste pakkumine. Lisaks võivad rohumaad aidata kliimamuutusi leevendada, kuna seovad märkimisväärses koguses süsinikku stabiilselt maa alla. Rohumaade kaitse ja säilitamine on oluline nii Eestis kui ka maailmas, kuna nende alade kaitse hõlmab paljude erinevate elusorganismide elupaikade alles jäämist. Metsastamine mõjub halvasti rohumaade ökosüsteemile, mistõttu tuleks hoiduda rohumaade metsastamisest. Rohumaade metsastamise asemel võiks taasmetsastada metsamaad, metsastada degradeerunud alasid, nagu mahajäetud põllumaid ja kaevandusalasid, ning linnapiirkondi, kuna nendel aladel soodustab metsastamine nii elurikkust kui ka aitab leevendada kliimamuutusi. Lisaks on rohumaade metsastamise pikaajaline tõhusus seatud kahtluse alla, mistõttu soovitatakse kliimamuutuste leevendamisel metsastamist kasutada ainult osana mitmetahulisest strateegiast, mitte ainukese lahendusena. Soviet afforestation campaigns, aimed at increasing the area of forests, led to the afforestation of many biodiverse grasslands in Estonia. Today, afforestation campaigns have become relevant again, but this time more due to climate change. The aim of grassland afforestation is to sequester carbon dioxide, which is one of the main greenhouse gases, from the atmosphere to mitigate climate change. Both in the world and in Estonia, the area of grasslands has decreased over the years and is still on a downward trend. The area of grasslands is little, which is why their preservation is important, as grasslands are often very biodiverse with many natural and cultural values. It is important to pay more attention to the restoration of grasslands, as grasslands are important for maintaining biodiversity and the provision of ecosystem services in a changing world. In addition, grasslands can help mitigate climate change by sequestering a significant amount of carbon in a stable manner underground. The protection and preservation of grasslands is important both in Estonia and in the world, as the protection of these areas involves the preservation of habitats for many different living organisms. Afforestation has a negative impact on grassland ecosystems and because of that grassland afforestation should be avoided. Instead of afforesting grasslands, forest lands could be reforested, degraded areas, such as abandoned agricultural lands or mines, and urban areas could be afforested, as afforestation in these areas both promotes biodiversity and helps mitigate climate change. Additionally, the long-term effectiveness of grassland afforestation has been questioned, which is why it is recommended that afforestation is used only as part of a multifaceted strategy for climate change mitigation, not as the main solution.
Lihhenikoolse seene Illosporiopsis christiansenii bioloogia ja taksonoomiline kuuluvus
(Tartu Ülikool, 2025) Puidet, Miia; Suija, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Lihhenikoolsed seened on kohastumuslikult ja liigiliselt mitmekesine rühm väikesekasvulisi seeni, kes elunevad samblike tallusel või selle sees. Ökoloogiliselt laia kohastumusvõime tõttu on lihhenikoolsete seente eellaste seas nii lihheniseerunud (samblikemoodustavaid), fungikoolseid (seentel elutsevaid) kui ka saprotroofseid (surnud orgaanilisest materjalist toituvaid) seeni. Oletatavasti kuulub lihhenikoolsete seente hulka märksa rohkem liike kui hetkeseisuga kirjeldatud. Samas on selle mitmekesise organismide rühma paljude liikide fülogeneetiline positsioon jäänud välja selgitamata tulenevalt erisustest lihhenikoolsete seente uurimises ja paljude liikide puhul vaid anamorfsete (mittesuguliste) vormide tundmisest. Nii pole taksonoomiline positsioon seente süsteemis lõpuni selge ka põhja poolkeral laialdase levikuga lihhenikoolse seene Illosporiopsis christiansenii puhul, mille pilkupüüdva värvuse tõttu on andmebaasidesse sisse kantud arvukalt vaatlusandmeid. Silmatorkavast välimusest hoolimata kirjeldati anamorfse (mittesugulise) vormina esinev Illosporiopsis christiansenii eraldiseisva liigina alles 1986. aastal johtuvalt seene sarnasustest teise lihhenikoolse liigiga Marchandiomyces corallinus. Käesoleva töö eesmärgiks oli välja selgitada lihhenikoolse seene Illosporiopsis christiansenii taksonoomiline kuuluvus, mille kohta võib leida vastukäivaid andmeid. DNA analüüsiks pandi Illosporiopsis christiansenii kultuuris kasvama ning täiendavalt kirjeldati saadud kultuuride kasvu ja mikrokoopilisi tunnuseid. Saadud molekulaarsed tulemused paigutasid Illosporiopsis christiansenii helekottseenelaadsete (Hypocreales) seltsi, komuseeneliste (Nectriaceae) sugukonda ja pakkusid lähimateks taksoniteks liike perekonnast Microcera. Antud töö tulemused on piisavad kinnitamaks seene paiknemist helekottseenelaadsete (Hypocreales) seltsis, kuid vajavad täiendavaid andmeid sugukonna kindlaks tegemiseks. Lisaks tuleks põhjalikumalt uurida käesolevas töös välja pakutud Illosporiopsis christiansenii saprotroofset eluviisi ja võimalikku kaasanamorfismi Microcera physciae’ga. Lichenicolous fungi are an ecologically diverse group of small fungi that live on or within the thallus of lichens. The ancestors of lichenicolous fungi include lichenized (lichen-forming), fungicolous (living on another fungi) and saprotrophic (organic material decomposing) fungi. There are about 2000 lichenicolous fungi wordlwide, but the actual number of the species may be much higer than currently described. Among the lichenicolous species, there are many of which only the anamorphic (asexual) forms are known, and therefore their phylogenetic position is unclear. Investigations on the phylogenetic positions of this diverse group of organisms are also difficult to establish because of peculiarities in the study of lichenicolous fungi. Therefore, the taxonomic position of the lichenicolous fungus Illosporiopsis christiansenii in the fungal system is also not completely clear. Although the fungus is widely distributed in the northern hemisphere and it has numerous observations recorded due to its eye-catching pink colour. Despite its noticeable appearance, Illosporiopsis christiansenii, which is known as an anamorphic (asexual) form, was not described until 1986. This may have been due to its similarities to another lichenicolous species, Marchandiomyces corallinus. The aim of this study was to clarify the taxonomic position of the lichenicolous fungus Illosporiopsis christiansenii, about which conflicting data can be found. For DNA analysis, Illosporiopsis christiansenii was grown in the laboratory and characteristics of the resulting cultures were further described. The molecular results placed Illosporiopsis christiansenii within the order Hypocreales, family Nectriaceae and suggested species from the genus Microcera as the closest. The results of this work are sufficient to confirm the placement of the fungus in the order Hypocreales, but additional molecular data is needed to determine the position in the family. In addition, the saprotrophic lifestyle of Illosporiopsis christiansenii and the possible synanamorphism with Microcera physciae are proposed in this work but should be investigated in more detail.
Liikide koosesinemise leidmine tehisaru abil
(Tartu Ülikool, 2025) Pärnpuu, Marta Miia; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Liikide koosesinemiste uurimine on pika ajalooga uurimissuund. Varasemad käsitlused rõhutasid konkurentsi tähtsust koosluste kujunemisel, kuid hilisemad uuringud on toonud esile ka soodustavate ja vahendatud interaktsioonide ning levikupiirangute rolli. Tänapäevased lähenemised kombineerivad nii statistilisi mudeleid kui ka mitmekülgseid andmekogumeid, et mõista, millised tegurid määravad, miks teatud liigid esinevad koos ja teised mitte. Koosesinemiste uurimine aitab paremini mõista ökosüsteemide struktuuri ja toimimist ning võimaldab hinnata ka kooslustest puudu olevat ehk tumedat elurikkust. Töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas on võimalik kasutada tehisaru taimeliikide koosesinemise tuvastamiseks Eesti puisniitude rohurinde taimeruutude fotodelt. Uurimisküsimusele vastamiseks viidi läbi uurimus, kus hinnati PlantNeti rakenduse võimet määrata liike taimeruutude fotodelt, millel esineb mitmeid liike. Uurimus keskendus fotode lõikamisel kasutavate parameetrite muutmise mõjule määramistulemustele. Selgus, et mitmeks ristkülikuks taimeruudu foto oli lõigatud mõjutas oluliselt määramist – kõige paremad tulemused saavutati lõigates fotot viieks nii risti- kui pikkupidi. Pildiosade osaline kattuvus mõjutas statistiliselt oluliselt saagist, võimaldades tuvastada rohkem andmestikus tegelikult esinevaid liike. Tulemused näitasid, et mõned liigid olid tehisaru jaoks kergemini ära tuntavad, samas kui osad määrati sagedamini valesti. Tehisarul on potentsiaal toetada liikide koosesinemise uurimist, eriti kui on vaja analüüsida järjest suurenevaid andmehulkasid. Samas on mitmeid kitsaskohti, nagu andmete puudulik kvaliteet, määramatuse eri allikad ning vajadus laiapõhjalisema interdistsiplinaarse koostöö järele. Edasine areng tehisaru kasutamisel liikide koosesinemiste leidmiseks piltidelt võiks liikuda segmenteerimise täiustamise suunas. Kuigi töö raames läbi viidud uurimus oli esmane ja lihtsustatud, viitab see siiski võimalusele kaasata tehisaru liikide koosesinemiste tuvastamisse, pakkudes uut võimalust elurikkuse analüüsimiseks. The study of species co-occurrences has a long history. Previous approaches highlighted the importance of competition in the formation of communities, but later studies have emphasised the role of facilitation, indirect interactions, and dispersal limitations. Modern approaches combine statistical models and multifaceted datasets to understand which factors determine why particular species occur together, while others do not. The study of species co-occurrences helps to better understand the structure and functioning of ecosystems, whilst making it possible to evaluate the missing, or dark, diversity. This thesis aimed to investigate whether and how artificial intelligence can be used to detect the co-occurrences of plant species from photographs of vegetation quadrats of the herbaceous layer of Estonian wooded meadows. A study was conducted to evaluate the ability of the PlantNet application to identify species from photographs of vegetation quadrats in which multiple species occur. The analysis part of this thesis focused on the effect that altering the parameters used for splitting photos had on species identification. It turned out that the amount of cuttings made significantly influenced the species identification results – the best results were achieved when splitting the quadrat photos into five parts, both lengthwise and widthwise. The partial overlap of the split image segments had a statistically significant effect on recall, increasing the number of correctly classified positive samples. The results showed that some species were more easily identifiable for AI, while others were often incorrectly identified. Artificial intelligence has the potential to further the research of species co-occurrences, especially with the increasing amounts of data that needs to be analyzed. At the same time, there are multiple bottlenecks, such as the lack of quality data, the different sources of uncertainty in machine learning, and the need for broader interdisciplinary collaboration. Further development could move towards improvement in segmentation. Although the research carried out within the framework of this work was primary and simplified, it still supports the possibility of involving AI in the detection of species co-occurrence, thus offering new opportunities for the analysis of biodiversity and communities.
Elurikkus ja looduse hüved põllumajandusmaastike hekkides ja põõsaribades
(Tartu Ülikool, 2025) Kerman, Maria; Takkis, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Põllumajanduse intensiivistumise tõttu on põllumajandusmaastikes peale teist maailmasõda toimunud poollooduslike alade vähenemine. See on vähendanud põllumajandusmaastiku pakutavat elurikkust ja looduse hüvesid. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade hekkide ja põõsaribade erinevate omaduste ja hooldusvõtete positiivsetest ja negatiivsetest külgedest nende pakutavatele looduse hüvedele. Samuti analüüsida, kas ja milliseid hekke ja põõsaribasid võiks Eesti põllumajandusmaastikke elurikkuse ja looduse hüvede soodustamiseks rajada ning kuidas oleks neid kõige parem hooldada. Põllumajandusmaastike ökoloogiline ja funktsionaalne väärtus sõltub suuresti maastikuelementide, nagu põõsaribad, olemasolust ja mitmekesisusest, sest need suurendavad elupaikade vaheldusrikkust, maastiku sidusust ja looduse hüvede pakkumist. Eestis on põõsaribadel suur potentsiaal põllumajandusmaastikesse elurikkust juurde tuua, kui neid elurikkust soodustavalt hooldada ning uusi juurde luua. Põõsaribad ja hekid pakuvad põllumajandusmaastikes mitmeid olulisi looduse hüvesid, nt tolmeldamine, looduslik kahjuritõrje, kliimaregulatsioon, elupaiga ja puidu pakkumine ning esteetiline loodusmaastik. Põõsariba laius, kõrgus ja pikkus mõjutavad oluliselt selle elupaiga kvaliteeti ja liigirikkust. Suuremad ja ilma katkestusteta põõsaribad pakuvad stabiilsemat mikrokliimat ja rohkem toitu, varju ning pesitsusvõimalusi. Puude esinemine põõsaribas loob mikroelupaiku, suurendab struktuurset mitmekesisust, reguleerib temperatuuri ja niiskust ning pakub elupaiku erinevatele liikidele. Samas võivad suured mõõtmed ja tihe struktuur varjutada põllukultuure ja olla ebasobiv elupaik avamaastike liikidele. Rohtsed puhverribad põõsariba ja põllu vahel kaitsevad põõsariba mehaaniliste häirete ja agrokeemia eest, samas kui õierohked puhverribad võivad soodustada ka mesilaste ja teiste elusolendite esinemist, suurendada liigirikkust ning vähendada kahjulike umbrohtude hulka. Põõsaribade omavaheline ja metsaga ühendatus lihtsustab liikide liikumist ja levimist ning mitmeliigiline põõsariba pakkub rohkelt erinevaid nišše. Põõsaribade hooldamine mõjutab oluliselt nende elurikkust ja pakutavaid looduse hüvesid. Heki pügamise ajastus mõjutab oluliselt hekis elavate liikide elupaika. Pügamine on vajalik heki struktuuri kujundamiseks, kuid liiga sagedane pügamine võib mõjuda elurikkust vähendavalt. Põimitud põõsastara kujundamine on traditsiooniline heki hooldusvõte, millega luuakse tugev ja stabiilne heki struktuur, mis toimib ka tarana. Heki noorendamine muudab drastiliselt heki struktuuri ja tihedust, nii et mõnda aega pärast noorendamist on hekkides vähem varju ja pelgupaiku. Põõsariba planeerimisel tuleb arvestada erinevate liikide vajadustega ja vaadata ümbritsevat maastikku tervikuna. Tuleks rajada erinevate mõõtmetega põõsaribasid, mis sobiksid elupaigaks nii avamaastiku liikidele kui ka metsaspetsialistidele. Samuti peaks põõsaribas esindatud olema mitu erinevat põõsastaime liiki, mis võiksid eelistatult olla Eestis esinevad looduslikud liigid. Ka ei ole põõsaribade jaoks ühtset soovitust hooldamise osas. Põõsariba hooldus tuleb valida nii põõsastaimedest kui ka seal elavatest liikidest lähtuvalt, kuid enamasti pole vajalik iga-aastane pügamine. Eestis üldiselt, aga eriti viljaka põllumullaga intensiivselt majandavates piirkondades, on suur potentsiaal suurendada põllumajandusmaastiku elurikkust ja pakutavaid looduse hüvesid, rajades sinna erinevate omadustega hekke ja põõsaribasid. The intensification of agriculture since the Second World War has led to a decline in semi-natural habitats within agricultural landscapes, resulting in reduced biodiversity and a loss of ecosystem services. The aim of this bachelor thesis is to provide an overview of the positive and negative aspects of different hedge and hedgerow characteristics and management techniques, particularly in terms of the ecosystem services they provide. Additionally, this thesis seeks to analyze which types of hedges and hedgerows would be most beneficial for biodiversity and ecosystem services in Estonian agricultural landscapes and how they should be maintained. The ecological and functional value of agricultural landscapes largely depends on the presence and diversity of landscape elements, such as hedgerows, which enhance habitat variety, landscape coherence, and the provision of ecosystem services. In Estonia, hedgerows have significant potential to improve biodiversity in agricultural landscapes, provided they are managed in a biodiversity-friendly manner and new ones are established. Hedges and hedgerows offer essential ecosystem services, including pollination, natural pest control, climate regulation, provision of habitat and wood, and the enhancement of the aesthetic value of the landscape. The width, height, and length of a hedgerow significantly influence the quality and species richness of the habitat. Larger dimensions contribute to a more stable microclimate and offer greater food, shade, and nesting opportunities. Similarly, continuous hedgerows can have the same positive effects. The presence of trees within a hedgerow creates microhabitats, increases structural diversity, regulates temperature and humidity, and provides habitats for a variety of species. However, large dimensions and dense structures may also overshadow crops and be less suitable for species typically found in open landscapes. Herbaceous buffer strips between hedgerows and fields protect the hedgerows from mechanical disturbances and agrochemicals. Wildflower-rich buffer strips can also support pollinators, increase species richness, and reduce the prevalence of harmful weeds. The interconnectedness of hedgerows with forests facilitates species movement and dispersal, while a hedgerow rich in woody species offers diverse niches for various organisms. The management of hedgerows plays a crucial role in their biodiversity and the ecosystem services they offer. The timing of hedge cutting affects the species that inhabit the hedgerow. While cutting is necessary to maintain the structure of the hedge, excessive or frequent cutting can negatively impact biodiversity. Hedge laying is a traditional maintenance technique that creates a strong, stable structure, which can also function as a fence. However, rejuvenating a hedge drastically alters its structure and density, resulting in reduced shade and refuge immediately after rejuvenation. When planning a hedgerow, it is essential to consider the habitat requirements of various species and assess the surrounding landscape as a whole. Hedgerows of different sizes should be established to accommodate species from both open habitats and forest specialists. A diverse range of woody species, preferably native to Estonia, should be included in the hedgerow. There is no one-size-fits-all approach to hedgerow management. The management strategy should be based on the specific woody species present and the species inhabiting the hedgerow. In general, however, annual cutting is not necessary. In Estonia, especially in intensively managed areas with high soil fertility, there is substantial potential to enhance biodiversity and ecosystem services by establishing and maintaining hedges and hedgerows.
Tumeda elurikkuse käsitlus putukakooslustes
(Tartu Ülikool, 2025) Tiitsu, Mari; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Eukarüootsete liigirikkusest moodustavad putukaliigid ligikaudu poole, mistõttu mängivad nad olulist rolli ökosüsteemide toimimisel. Samuti on nad väärt bioindikaatorid, mistõttu annab nende uurimine ka olulist infot ümbritseva keskkonna kohta. Oma suure liigirikkuse tõttu on putukate klass aga üks alauuritumatest. Üldlevinud arvamuseks on, et putukate elurikkus on langustrendis, kuid on ka leitud, et mõnede taimtoiduliste ja magevee-eluliste putukakoosluste arvukus on tõusnud. Putukate uurimiseks kogutakse andmeid traditsiooniliselt erinevate püünistega, kuid käesoleval ajal on hakatud ka kasutama elusäästvamaid lahendusi (kaamerad, helisalvestised, radar, lidar ja eDNA) . Tume elurikkus on hulk liike, mis võiksid kindlas uurimisalas elada, kuid miskipärast seda ei tee, kuigi on teada, et nad oleksid võimelised sinna levima ning seal ellu jääma. Tumeda elurikkuse käsitlus on osa laiemast liigifondi teooriast, moodustades liigifondi puuduva osa. Liikide tumedasse elurikkusesse kuulumist võivad mõjutada näiteks kehv levimisvõime, ökoloogiline spetsialiseeritus, konkurents ja inimmõju. Käesolevas töös vaadeldi, millised funktsionaalsed tunnused eristavad Lõuna-Eesti metsades elavaid tumeda elurikkuse jooksiklaste liike. Tulemustest ilmnes, et kõik tunnused ei pruugi üksteisest sõltumatud olla. Vaadeldud elurikkuses on liigid, kelle tunnused on iseloomulikumad metsas elavatele liikidele: nad on keskmisest suuremad, öise eluviisiga ning nende sigimisaeg on sügisel. Sellest võib järeldada, et Lõuna-Eesti on sealsetele metsa eelistavatele jooksiklastele piisavalt metsarikas. Putukate tumeda elurikkuse uurimise tööprotsess ei erine oluliselt võrreldes teiste organismirühmade uurimisega. Erinevalt taimedest ja seentest, kes on paikse eluviisiga, on putukad liikuvad organismid, mistõttu tuleb arvestada suurema tõenäosusega, et tumedas elurikkuses paiknev liik võib olla hoopis peidetud elurikkuses. Muus osas on aga tööprotsess samasugune, mistõttu saab tumeda elurikkuse uurimist edukalt ka putukakooslustes rakendada. Putukate tumeda elurikkuse mõistmine annab paremaid teadmisi uurimisaladel eksisteerivatest putukakooslustest ning neid mõjutavatest teguritest. See omakorda toob meid sammukese lähemale ökosüsteemi toimimise mõistmisele ning võimaldab teha paremaid looduskaitselisi otsuseid. Insects make up for approximately half of the species richness among eukaryotic organisms, and thus play a crucial role in maintaining ecosystem functions. They are also valuable bioindicators, providing important information about surrounding environmental conditions. However, due to immense diversity of insects, they are one of the most under-researched animal groups. It is generally believed that insect biodiversity is in decline, although some studies have shown increases in the abundance of certain herbivorous and freshwater-associated insect communities. Traditionally, insect research has relied on various types of trapping methods, but more non-lethal approaches are increasingly being adopted (such as cameras, sound recordings, radar, lidar, and eDNA). Dark diversity refers to the set of species that could potentially inhabit a given area based on ecological suitability but are currently absent, despite being capable of dispersing and surviving there. The dark diversity concept is part of the species pool theory, representing the missing portion of the species pool. Various factors, such as poor dispersal ability, ecological specialization, high environmental biodiversity, and human influence, can affect a species’ inclusion in dark diversity. This study examined which functional traits distinguish dark diversity ground beetle species in the forests of Southern Estonia. The results indicated that not all traits are independent of one another. Overall, it appears that the observed diversity includes species with traits that are characteristic of forest-dwelling beetles: they tend to be larger than average, nocturnal, and breed in autumn. This suggests that Southern Estonia has a sufficient amount of forest habitat to support forest-dwelling beetles. The process of studying dark diversity in insects does not differ significantly from studies of other organism groups. Unlike plants and fungi, which are sessile, insects are mobile organisms, which means there is a higher probability that a species categorised under dark diversity might actually be part of the hidden diversity instead. Apart from this, the methodological approach remains similar, which means that the dark diversity concept can be effectively applied to insect communities as well. Understanding the dark diversity of insects provides better insight into the insect communities present in study areas and the factors influencing them. This, in turn, brings us a step closer to a better understanding of ecosystem functioning and enables better conservation decisions.
Eesti merelistel väikesaartel kasvavad samblikud ja nende omadused
(Tartu Ülikool, 2025) Tattar, Liisi; Suija, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Eesti merelised väikesaared on kindlapiirilisuse ja väikese pindala tõttu head saarte biogeograafia seaduspärasuste ja elustiku levimismustrite uurimiseks. Samblikud on võimelised asustama ekstreemseid keskkondi ja on seetõttu ühed esimesed uute elupaikade koloniseerijad. Koos on väikesaared ja samblikud head uurimisobjektid saareliste koosluste kujunemise uurimiseks. Selle eesmärgiga on analüüsitud samblike omadusi, mis võiksid mõjutada nende saartele jõudmist ja seal püsimajäämist. Antud töös on koondatud 67 väikesaare andmed, millele tulemuseks oli 489 sambliku koondnimestik. Samuti oli uuritavatel saartel esindatud märkimisväärne hulk Eesti Punase Raamatu ohukategooriatesse kuuluvaid samblikke. Uuritud samblike tunnused, mis võiksid mängida rolli saartel kasvamisel on järgmised: tallusetüüp, fotobiont, paljunemisstrateegia, eoste pigmenteeritus ning koorkihis esinevad samblikuaineid – usniinhape, atranoriin ja parietiin. Kõige tüüpilisem väikesaarte samblik on koorikja tallusega, üherakulise rohevetikaga, eoseliselt paljunev samblik, mille talluses puuduvad usniinhape, atranoriin ja parietiin ning mis kasvab lubja- või graniitkivil või puudel. Kõige levinumaks liigiks on harilik korpsamblik (Xanthoria parietina). On näha, et samblike levikut väikesaartel kujundavad nii biogeograafilised tegurid, nagu saare pindala ja kasvukeskkonnad, eriti seal leiduvad substraadid, kui ka organismide omadused, enim talluse tüüp, paljunemisviis ja fotobiont. Tulemused näitasid, et saare pindala on positiivses seoses samblike liigirikkusega, kuid alati esineb ka erandeid, mis tuleneb osaliselt mõnede saarte lünklikust uuritusest. Kokkuvõttes, väikesaarte samblike kooslusi kujundavad peamiselt sealsete substraatide kättesaadavus, fotosünteesiv osapool, talluse morfoloogia ja sambliku paljunemisviis. Nende omaduste koosmõju määrab, millised liigid suudavad tugevate keskkonnamõjutustega ja piiratud elupaikadega kohtadesse levida ja seal püsima jääda.
Linnastumise mõjud elurikkusele ja linna elurikkuse seisundi hindamisvahendid
(Tartu Ülikool, 2025) Värnik, Kadi; Degtjarenko, Polina, juhendaja Karro-Kalberg, Merle, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli koondada teadmisi linnastumisest, selle mõjudest elurikkusele ja rohealade elurikkust toetavatest meetmetest ning anda ülevaade olemasolevatest linna elurikkuse seisundi hindamise tööriistadest, et pakkuda sisendit Tartu linna rohealade liigirikkuse hindamiseks ja arendamiseks. Linnade laienemine toob kaasa suurema ressursikasutuse, õhukvaliteedi halvenemise, looduslike elupaikade kadumise, veerežiimide muutused ja kuumasaare efekti süvenemise. Erinevad linnaehituslikud iseärasused, nagu suurte kõvakattega pindade domineerimine, mõjutavad nii kohalikke ökosüsteeme kui ka inimeste tervist. Rohealad aitavad leevendada linnastumise negatiivseid mõjusid ning toetavad nii looduskeskkonna säilimist kui ka inimeste heaolu. Rohealade elurikkust linnakeskkonnas saab toetada mitmete teaduspõhiste meetmetega. Oluline on teadlik hooldamine, mis soosib mitmekesist taimkatet erinevate rinnete näol ning harvemat niitmist, et toetada liigilist mitmekesisust ja tolmeldajaid. Samuti on tähtis liikidele asendamatuid elupaiku pakkuvate mikroelupaikade, nagu lamapuidu, tüügaspuude, kivihunnikute ja hekkide säilitamine. Linnaveekogud on väärtuslikud elupaigad kahepaiksetele, selgrootutele, veetaimedele ja lindudele, mille ökoloogilist väärtust mõjutab suurel määral nende looduslikkus. Rohealade suurus ja nende omavaheline sidusus on määrava tähtsusega elurikkuse säilitamise võimekusel killustatud linnakeskkonnas. Rohealade elurikkuse toetamine nõuab terviklikku, teadusel ja koostööl põhinevat planeerimist ning järjepidevat looduslähedast haldamist, mis arvestab erinevate liikide vajadusi. Linnalise elurikkuse seisundi mõistmiseks ja keskkonnapoliitika kujundamiseks on loodud mitmeid spetsiaalseid indikaatoreid ja indekseid, mis aitavad koguda, struktureerida ja hinnata andmeid linnade looduskeskkonna kohta. Samuti aitavad need süsteemid teha teadlikke otsuseid linnaplaneerimises, rohealade haldamises ja kogukonna kaasamiseks. Indikaatorid varieeruvad oma keerukuse, eesmärgi ja rakendatavuse poolest. Mõned on loodud eelkõige linnade enesehindamiseks, võimaldades jälgida arengut ajas, teised on aga mõeldud võrdluseks eri linnade vahel. Mõne meetodi on fookuses bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid, teised rõhutavad ligipääsetavust, rohevõrgustiku sidusust või haldussuutlikkust. Teaduslikult täpsed hindamismeetodid on sageli aja-ja andmemahukad, samas kui lihtsamad ja kiired meetodid võivad jääda pinnapealseks ega kata elurikkuse kõiki aspekte. Olemasolevate linnade elurikkust hindavate indeksite analüüsist ilmnes vajadus terviklikule hindamismeetodile, mis (1) suudaks usaldusväärselt mõõta nii rohealade elurikkust eraldi kui ka linna elurikkuse haldamist üldisemalt, (2) oleks lihtsasti korratav ning (3) sobiks kasutamiseks mittespetsialistidele (näiteks omavalitsuse töötajad või rohealade haldajad). Kasutatavuse soodustamiseks peaks väljund olema esitatud sellisel viisil, et see oleks otsustajatele arusaadav ning toetaks seeläbi elurikkust parandavate meetmete rakendamist. The aim of this bachelor’s thesis was to compile knowledge about urbanisation, its impact on biodiversity, and measures that support biodiversity in green areas, as well as to provide an overview of existing tools for assessing urban biodiversity in order to offer input for evaluating and enhancing species richness in the green areas of Tartu. Urban expansion leads to increased resource use, decline in air quality, loss of natural habitats, changes in hydrological regimes, and the intensification of the urban heat island effect. Various urban structural characteristics, such as the dominance of impervious surfaces, affect both local ecosystems and human health. Green areas help to mitigate the negative effects of urbanisation and support both the preservation of the natural environment and human well-being. Urban green space biodiversity can be supported through several science-based measures. Conscious maintenance is essential, favouring diverse vegetation with multiple layers and less frequent mowing to support species diversity and pollinators. It is also important to preserve microhabitats that provide essential conditions for species, such as old trees and deadwood. Urban water bodies are valuable habitats for amphibians, invertebrates, aquatic plants, and birds, and their ecological value depends largely on their naturalness. The size and connectivity of green areas are critical to their ability to sustain biodiversity in a fragmented urban landscape. Supporting biodiversity in green spaces requires comprehensive, science-based, and collaborative planning, along with consistent, nature-friendly management that considers the needs of various species. To understand the state of urban biodiversity and guide environmental policy, a number of indicators and indices have been developed to collect, structure, and assess data about the urban natural environment. These systems also help inform decision-making in urban planning, green space management, and community engagement. Indicators vary in complexity, purpose, and applicability. Some are designed primarily for self-assessment by cities, enabling them to track progress over time, while others allow for comparison between different urban areas. Some methods focus on biological diversity and ecosystems, while others emphasise accessibility, green network connectivity, or administrative capacity. Scientifically accurate assessment methods are often time- and data-intensive, whereas simpler, rapid methods may remain superficial and fail to capture all aspects of biodiversity. The analysis of existing urban biodiversity assessment indices revealed the need for a new comprehensive method that (1) can reliably measure both the biodiversity of individual green areas and urban biodiversity management more broadly, (2) is easily replicable, and (3) is suitable for use by non-specialists (e.g. municipal employees or green space managers). To support application, the output should be presented in a way that is understandable to decision-makers and thereby promote the implementation of biodiversity-enhancing measures.
Krohmseente globaalne levik ja ohtrus
(Tartu Ülikool, 2025) Pärtel, Jaak; Hiiesalu, Inga, juhendaja Zobel, Martin, juhendaja Davison, John, Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Krohmseened on ökosüsteemides kriitilise tähtsusega mullaorganismide hõimkond, mille liigid täidavad mitmeid olulisi rolle nii looduslikes kui ka põllumajanduslikes kooslustes. Krohmseente biogeograafias on endiselt palju uurida, kuid on avaldatud ka mõned globaalsel tasemel tööd, mis kirjeldavad nende levikut ning ohtrust. Selle töö esimene peatükk andis ülevaate praegustest teadmistest krohmseente taksonoomia ja ökoloogia osas, teises peatükis keskenduti mikroorganismide ning krohmseente biogeograafia uurimismeetoditele ning varasematele töödele. Töö empiirilises osas analüüsiti globaalset mulla- (> 1000) ning juureproovidel (> 2000) põhinevat andmestikku, kus krohmseente esinemine on määratud 18S väikese subühiku rRNA (SSU) geeni alusel. Analüüsiti krohmseente virtuaaltaksonite (VT-de) funktsionaalsete rühmade, elukäigustrateegia ning sugukondade seost nende kohaliku ohtrusega, levikusagedusega ning globaalse ohtrusega 1. Risofiilse biomassi allokatsiooniga ning elukäigustrateegialt ruderaalsed taksonid on nii levikus kui ohtruses domineerivad, kuigi enamik taksoneid on mitte-ruderaalid. Enamik sugukondadest ei erinenud olulisel määral oma leviku või ohtruse poolest, kuid Glomeraceae oli mitmes mõõdikus rohkem levinud või kõrgema ohtrusega. 2. Kohalik suhteline ohtrus peegeldab juureproovide puhul funktsionaalsete rühmade ning sugukondade globaalse ohtruse mustreid, kuid mullaproovidel on kohaliku ning globaalse ohtruse trendid samapidised elukäigustrateegiatel. 3. Mulla- ning juureproovides määratud krohmseenekoosluste struktuur erineb globaalsel tasemel. Kui mullaproovides olid edafofiilsed ning risofiilsed VT-d esindatud võrreldaval hulgal, siis juureproovides on risofiilsed VT-d ohtramad. Käesoleva bakalaureusetöö tulemused olid üldjuhul kooskõlas varasemate globaalsete analüüside tulemustega. Tööst võib järeldada, et funktsionaalsete rühmade ning elukäigustrateegiatega peaks krohmseente biogeograafiat uurides arvestama. Arbuscular mycorrhizal fungi are a critically important phylum of soil organisms for ecosystems, with species that fulfill numerous essential roles in both natural and agricultural communities. While there is still much to explore in the biogeography of these fungi, some global-level studies have been published that describe their distribution and abundance. The first chapter of this thesis provided an overview of current knowledge on the taxonomy and ecology of arbuscular mycorrhizal fungi. The second chapter focused on the research methods used in microbial and fungal biogeography, as well as previous studies in the field. The empirical part of the thesis analyzed a global dataset based on more than 1,000 soil samples and over 2,000 root samples, where the presence of arbuscular mycorrhizal fungi was determined using the 18S small subunit rRNA (SSU) gene. The study examined the relationship between the local abundance, frequency of occurrence, and global abundance of virtual taxa (VTs) of these fungi and their functional groups, life-history strategies, and families. 1. Taxa with rhizophilic biomass allocation and ruderal life-history strategies dominate in both distribution and abundance, although most taxa are non-ruderal. Most families did not differ significantly in terms of their distribution or abundance, but the family Glomeraceae was more widespread or abundant in several metrics. 2. Local relative abundance reflects global abundance patterns of functional groups and families in root samples, while in soil samples, the trends in local and global abundance align more closely with life-history strategies. 3. The structure of fungal communities identified in soil and root samples differs at the global level. In soil samples, edaphophilic and rhizophilic VTs were represented in comparable amounts, whereas in root samples, rhizophilic VTs were more abundant. The results of this bachelor's thesis were generally consistent with previous global analyses. The study suggests that functional groups and life-history strategies should be considered when studying the biogeography of arbuscular mycorrhizal fungi.
Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimismeetodite ülevaade ja võrdlus
(Tartu Ülikool, 2025) Järvine, Hanna-Triinu; Aavik, Tsipe, juhendaja Valdaru, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töös käsitletakse taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike (TTV) uurimismeetodeid ning antakse ülevaade nende eelistest ja puudustest. Samuti analüüsitakse meetodi ja keskkonnategurite mõju peamistele võrgustiku kirjeldamiseks kasutatavatele parameetritele (spetsialiseerumine, pesastumine, modulaarsus, ühendatus, haavatavus, motiivid, liigiaste, ühetaolisus ja üldisus), kuna taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimismeetod mõjutab võrgustike tajutud parameetreid ehk meetodid rõhutavad erinevaid võrgustike omadusi. Töös selgitatakse ja eestindatakse levinumaid TTV mõisteid. Taimede ja tolmeldajate vaheliste interaktsioonide võrgustike teemaliste publikatsioonide ülevaade koostati andmebaasis Web of Science, mis näitas, et selleteemalise kirjanduse arv on ajas kasvav, mistõttu vajadus mõista erinevate meetodite eeliseid ja puudusi on suur vältimaks tulemusest saadud väärtõlgendusi. Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustikke uuritakse fütotsentriliselt (vaatluspõhised meetodid), zootsentriliselt (transektmeetod, püünispesade meetod, mikroskoopia ja õietolmuveo meetod), fütozootsentriliselt (DNA põhised meetodid, fotomeetod ning külastajatepõhised meetodid) või muude meetoditega (arvutisimulatsioone kasutavad meetodid). Enimkasutatavad meetodid on fütotsentrilised meetodid, täpsemalt vaatlusmeetodid. TTV-dest tõepärase ülevaate andmist lihtsustab meetodite kooskasutus. Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimisel on enimkasutatud taimekeskne ehk fütotsentriline lähenemine, mis annab ülevaate taimede interaktsioonidest tolmeldajatega. Aktuaalne ja palju potentsiaali omav TTV uurimismeetod on DNA põhine meetod, mille alla kuuluvad DNA metatriipkoodistamine ja keskkonna DNA meetod. Fütotsentriliste uurimismeetodite peamised eelised olid uuringute rohkus, kõrge kordumatute vastastikmõjude lahutusvõime, suur haruldaste liikide vaatlustõenäosus ja ülevaate andmine liigilisest koosseisust ning peamisteks puudusteks väike ruumiline ulatus, isendi tasemel uuringud, madal interaktsioonide arv ajaühikus ja putuka kohta ja ressursirohkus. Zootsentriliste meetodite peamised eelised on suur ruumiline ulatus ja kõrge lahutusvõime ajaühiku kohta ning peamised puudused on taksonite määramistõenäosuste ebavõrdsus ning standardiseerimata metoodika. Fütozootsentriliste meetodite peamised eelised on mitteinvasiivsus, sobivus haruldastele liikidele, kõrge taksonoomiline lahutusvõime, suur valim ning tõepärase ülevaate andmine taim-tolmeldaja interaktsioonidest. Meetodite peamised puudused on kallutatus haruldaste liikide suhtes, referentsandmebaaside puudulikkus ning külastajate tolmeldamisefektiivsuse erinevused. Muude meetodite eeliseks on suur valim ning peamisteks puudusteks suur andmemaht, võrdlusandmete puudumine ja näitajate kaalu võrdsustamine. Võrgustiku koostamiseks valitud meetod mõjutab taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike ülesehitust ja parameetreid. Kõik töös käsitletud üheksa parameetrit olid mõjutatud meetodist, erinevad meetodid näitasid parameetri väärtust kõrgema või madalamana tegelikust väärtusest või ei mõjutanud näitajat üldse. Meetodid mõjutasid võrgustikke erineva vaatlustiheduse, taksonoomilise lahutusvõime, haruldaste liikide käsitlemise, mittetolmeldavate „petjate“ sisaldamise, tolmeldaja- või taimepõhisuse kaudu. Meetodite kooskasutus võimaldab kontrollida tulemuste tõepära ja meetodite efektiivsust. Meetodi valimisel tuleb esmalt määratleda uurimisobjekt, vaatlusala ning uuritavad võrgustiku näitajad, vältides nende korral kallutatud meetodeid. Uurimisobjekti alusel valitakse füto-, zoo- ja fütozootsentrilised meetodid või muud meetodid. The main aim of the bachelor thesis is to give an overview of different research methods of studying plant-pollinator interaction network (PPN) and to present their advantages and disadvantages. In addition, the influence of methods and environmental factors on the main PPN parameters (specialisation, nestedness, modularity, connectance, vulnerability, motifs, species degree, evenness and generality) is explored, because the study method can affect how the parameters are perceived. In particular, different methods can emphasise or decrease the role and parameter values of different network characteristics. Common PPN concepts are translated and explained into Estonian language. The overview of PPN publications was compiled using Web of Science literature database, which showed that the amount of literature on this topic is increasing with time. Thus, there is a need to understand advantages and disadvantages of methods to avoid misinterpretation. Plant-pollinator interaction networks are being studied using phytocentric (observational methods), zoocentric (transect method, trap nest method, microscopy and pollen transport method), phytozoocentric (DNA based methods, photomethod and visitation methods) or other methods (methods of computer simulations). The most used approaches are phytocentric observational methods. The combined use of methods helps to give a truthful overview of PPNs. Currently popular DNA based approaches for studying plant-pollinator interactions have a lot of potential. These include DNA metabarcoding and environmental DNA methods. The main advantages of phytocentric methods are the high number of studies, high resolution of unique interactions, increased observation probability of rare species, giving an overview of species composition.The disadvantages of this approach is small spatial scale, focusing on individual plants, low number of interactions per unit of time and per insect, and the high amount of resources needed. The advantages of zoocentric methods are large spatial scale and high resolution per unit of time. The disadvantages of this approach are the taxonomical differences in detection probabilities and unstandardised methods. The advantages of phytozoocentric method are noninvasiveness, overall suitability for rare species, high taxonomical resolution, large sample size and a more truthful overview of PPNs, while the disadvantages are the bias towards rare species, lack of thorough reference databases and the difference of pollination effectivity of insects.
Inimeste toitumisvalikute mõjud keskkonnale ja elurikkusele
(Tartu Ülikool, 2025) Väljaots, Annaliisa; Tamme, Riin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Inimeste praegused toitumisharjumused ning ka muutused inimeste toitumisvalikutes kujundavad ülemaailmset toidutootmist, mis omakorda mõjutab keskkonda mitmel viisil. Toidutootmine põhjustab ulatuslikke kasvuhoonegaaside emissioone, veekogude reostust ning looduslike elupaikade killustumist ja kadumist. See omakorda kahjustab elurikkust nii globaalsel tasandil kui ka ökosüsteemides, mis on otseselt seotud toidutootmisega. Eriti suurt negatiivset mõju keskkonnale avaldab loomset päritolu toiduainete tootmine, eelkõige liha- ja piimatoodete tootmine, mille keskkonnamõjud on märgatavalt suuremad kui taimsel toidul. Samas võib mõnede taimsete toiduainete (nt riisi, palmiõli või ülitöödeldud loomsete toiduainete alternatiivide) tootmine olla samuti seotud ulatusliku veekulu või elupaikade kadumisega. Lisaks sõltub mõju keskkonnale ja elurikkusele ka toiduainete tootmismeetoditest, mistõttu ka samasse toidugruppi kuuluvate toiduainete keskkonnamõjud varieeruvad olulisel määral. Eri dieetide keskkonnamõjude võrdlusest ilmneb, et taimsel toidul põhinevad dieedid – eriti veganlus ja piima-muna-taimetoitlus – on keskkonna seisukohast oluliselt jätkusuutlikumad kui omnivoorsus. Peamiselt põhjustab erinevusi keskkonnamõjudes loomset päritolu toiduainete osakaal dieedis. Kuigi üldiselt võib järeldada, et üleminek täielikult taimsele toitumisele on kõige keskkonnasõbralikum valik, võib tegelikkuses piisata ka mõõdukamast lähenemisest, näiteks kariloomade liha tarbimise järkjärgulisest vähendamisest ning taimsete toiduainete ja mereandide tarbimise suurendamisest. Sellised toidu tarbimisharjumuste muutused võiks aset leida mitmes maailma piirkonnas, sealhulgas nii Eestis kui kogu Euroopas. Inimeste toitumisvalikud sõltuvad suuresti nende kultuurilisest taustast, tervisest ja elatustasemest ning kuigi üksikisikute tasandil keskkonnasõbralike toitumisvalikute tegemisel on suur potentsiaal edendada jätkusuutlikku toidutarbimist, on ulatuslikumate muutuste seisukohalt oluline ka tugev teadmistepõhine toitumispoliitika, mis võtab arvesse ka toidutootmise keskkonnamõjusid. Seetõttu on edaspidises teadustöös vajalik rakendada ühtlustatud metoodikat ning arendada riiklikke või ülemaailmseid standardiseeritud toiduainete olelusringihinnangute andmebaase, et uuringute tulemused oleksid omavahel paremini võrreldavad. Arvestades, et inimeste toitumisvalikutel on märkimisväärne mõju keskkonnaseisundile ja elurikkusele ning globaalne toidutarbimine on muutumises, on oluline viia läbi rohkem rahvusvaheliselt võrreldavaid uuringuid eri riikide toitumisvalikute keskkonnamõjude kohta, sealhulgas Eesti kontekstis, et paremini mõista, kuidas need valikud lokaalselt ja globaalselt keskkonda ning elurikkust mõjutavad. Current human dietary habits and changes in people's food choices shape global food production, which affects the environment in multiple ways. Food production causes extensive greenhouse gas emissions, water pollution, and the fragmentation and loss of natural habitats. This, in turn, harms biodiversity both on a global scale and within ecosystems directly linked to food production. The production of animal-based food products, particularly meat and dairy, has a huge negative impact on the environment, with significantly higher environmental impacts than plant-based food. However, producing certain plant-based foods, such as rice, palm oil, or highly processed alternatives to animal products, can also be associated with extensive water use or habitat loss. Additionally, the food production impact on the environment and biodiversity also depends on the production methods used. Therefore, the environmental effects of foods within the same food group can vary significantly. A comparison of the environmental impacts of different diets reveals that plant-based diets – especially veganism and lacto-ovo vegetarianism – are significantly more environmentally sustainable than omnivorous diets. The main factor causing differences in environmental impacts is the proportion of animal-based foods in the diet. Although it can generally be concluded that a complete shift to a plant-based diet is the most environmentally friendly option, a more moderate approach, such as the gradual reduction of red meat consumption and an increase in the intake of plant-based foods and seafood, may be sufficient. Such changes in food consumption habits should occur in many regions of the world, including Estonia and Europe. People's dietary choices largely depend on their cultural background, health, and standard of living, and although making environmentally friendly food choices at the individual level has great potential to promote sustainable food consumption, strong evidence-based food policy that also considers the environmental impacts of food production is crucial for broader changes. Therefore, future scientific research must apply consistent methodology and develop national or global standardised food life cycle assessment databases to improve the comparability of study results. Considering that human dietary choices have a significant impact on environmental conditions and biodiversity, and that global food consumption is changing, it is important to conduct more internationally comparable studies on the environmental impacts of dietary choices in different countries, including Estonia, to better understand how these choices affect the environment and biodiversity both locally and globally.
Kaitstavate soontaimede pikaajaline seire kolme orhideeliigi näitel
(Tartu Ülikool, 2025) Uuselu, Karmel; Kaljund, Karin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Bakalaureusetöö „Kaitstavate soontaimede pikaajaline seire kolme orhideeliigi näitel“ uurib kaitstavate soontaimede, täpsemalt ainulehise soovalgu, hariliku sookäpa ja soohiilaka, pikaajalist seiret Eestis. Vastus leiti uurimisküsimustele, kas seireandmete põhjal saab hinnata populatsioonide seisundit, arvukuse trende ja anda sisendit looduskaitseliste otsusteks ja tegevusteks. Saadud andmete põhjal saab hinnata populatsioonide seisundeid ja anda sisendit kaitsekorralduslikuks tegevuseks, kuid isendite arvukuse trende on keeruline hinnata, kuna seiremetoodikaid on aja jooksul muudetud. Valitud liike uuriti KESE andmetest saadud informatsiooni analüüsides. Seireandmed kuuluvad Riikliku keskkonnaseire Elustiku mitmekesisuse programmi Kaitstavate soontaimede liigiseire alamprogrammi. Kogutud andemete põhjal on võimalik anda hinnangut populatsioonide seisundi ja ohustatuse hindamiseks ja seeläbi looduskaitselisteks otsusteks. Miinustena võib välja tuua seiremetoodikate muutused ajas, misläbi ei ole kõik kogutud andmed omavahel võrreldavad. Täiendatud seisundiseire metoodika võiks anda edaspidi sisendi arvukuse trendi hindamiseks ja seeläbi luua võimalused põhjalikumaks andmeanalüüsiks. The bachelor's thesis "Long-Term Monitoring of Protected Vascular Plants Using Three Orchid Species as Examples" examines the long-term monitoring of protected vascular plants in Estonia, specifically the adder's-mouth orchid, bog adder's-mouth orchid, and yellow widelip orchid. The research addressed the questions of whether monitoring data can be used to assess the status of populations, identify trends in abundance, and provide input for nature conservation decisions and actions. Based on the data obtained, it is possible to assess the status of populations and provide input for conservation management activities for certain populations. However, it is difficult to evaluate trends in individual numbers due to changes in monitoring methodologies over time. The selected species were studied through analysis of information obtained from the KESE database. Monitoring data belongs to National Environmental Monitoring Biodiversity Programme's Sub-programme for Monitoring Protected Vascular Plant Species. The collected data allows for assessments of population status and threat levels, which in turn can support conservation decisions. One downside is the changes in monitoring methods over time, which make some of the data incomparable. An improved status monitoring methodology could in the future provide input for assessing abundance trends and thus enable more in-depth data analysis.
Putuktolmeldamise mõju Eesti looduslikele õistaimedele
(Tartu Ülikool, 2024) Vassar, Tuuli; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva töö eesmärgiks on uurida putuktolmlemise vähenemise mõju looduslikele õistaimedele, eelkõige Eesti kontekstis. Töö kirjanduslik pool annab ülevaate erinevatest tolmlemisviisidest, putukate vähenemisest ning selle mõjust nii looduslikele taimedele kui ka põllukultuuridele. Töö hõlmab ka kahte uurimuslikku osa, millest esimeses analüüsitakse Eesti looduslike õistaimede tolmlemisviisiide jaotust ning teises tolmeldamise puudumise mõju arujumika (Centaurea jacea) seemnete tootmisele. The effect of insect pollination on wild flowering plants in Estonia The aim of this thesis is to study the effect of the decline in insect pollination on wild flowering plants, especially in the context of Estonia. The literature review of the thesis gives an overview of different ways of pollination, the reduction of insects and its effect on both natural plants and agricultural crops. The thesis also includes two research parts: the first part in which the distribution of pollination means of wild flowering plants in Estonia is analysed; and the second part in which the effect pollination on brown knapweed (Centaurea jacea) seed production is analysed.
Euroopa Liidu põllumajandustoetuste mõju Eesti keskkonnale ja elurikkusele
(Tartu Ülikool, 2024) Pihlap, Raimond; Reitalu, Triin, juhendaja Jürisoo, Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Lõputöö eesmärk on anda ülevaade põllumajanduse mõjust keskkonnale ja elurikkusele ning uurida, kuidas Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) seda mõjutab. Töö keskendub Eesti pindalapõhiste põllumajandustoetuste analüüsile perioodil 2004-2022, uurides põllumajanduse keskkonnamõjusid ja nende ulatust. Põllumajandustoetuste mõju on kahetine – ühest küljest on intensiivistunud tavapõllumajandustootmine, teisest küljest on kasvanud mahepõllumaa ja hooldatud pärandniitude pindala. Tööst selgub, et toetustel on pigem mõju põllumajanduse intensiivistamisele, mitte aga seatud keskkonnaeesmärkide täitmisele. Eesti põllumajanduse mõju sarnaneb teistele riikidele – põllumajandusel on oluline mõju keskkonnale ja elurikkusele. The Impact of European Union Agricultural Subsidies on Estonia's Environment and Biodiversity The aim of this thesis is to provide an overview of the impact of agriculture on the environment and biodiversity, and to examine how the European Union's Common Agricultural Policy (CAP) affects this. The study focuses on the analysis of area-based agricultural subsidies in Estonia during the period 2004-2022, investigating the environmental impacts of agriculture and their extent. The impact of agricultural subsidies is twofold – on one hand, conventional agricultural production has intensified, while on the other hand, the area of organic farmland and maintained semi-natural habitats has increased. The study reveals that subsidies tend to promote agricultural intensification rather than achieving the set environmental objectives. The impact of Estonian agriculture is similar to that of other countries – agriculture has a significant impact on the environment and biodiversity
Hariliku nurmenuku (Primula veris) tolmeldajakooslused Lääne-Eesti põllumajandusmaastikus
(Tartu Ülikool, 2024) Somelar, Raffael; Aavik, Tsipe, juhendaja Valdaru, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida hariliku nurmenuku (Primula veris) tolmeldajakooslust Lääne-Eestis asuvatel pärandniitudel ning hinnata pärandniitude killustumise mõju tolmeldajakoosluse liigilisele koosseisule ja mitmekesisusele. Kirjanduslik osa annab ülevaate elupaikade killustumisest ning sellega kaasnevatest muutustest ja mõjust elurikkusele ning taim-tolmeldaja interaktsioonidele. Töö sisaldab ka uurimuslikku osa hariliku nurmenuku tolmeldajakooslustest kahes erineva struktuuriga põllumajandusmaastikus Lääne-Eestis. Analüüsitakse sidusas ja killustunud pärandniitude võrgustikes asuvate nurmenukupopulatsioonide tolmeldajate liigilist koosseisu ja mitmekesisust ning erinevusi kahe ala vahel. Pollinator communities of cowslips (Primula veris) in the agricultural landscapes of Western Estonia The aim of this thesis is to study the pollinator community of the cowslip (Primula veris) in the semi-natural grasslands of Western Estonia and to assess the effect of habitat fragmentation on the structure and diversity of cowslip pollinators. The literature review of the thesis gives an overview of the consequences of habitat fragmentation on biodiversity in general and its potential effects on plant-pollinator interactions as well as consequences for plant populations. The thesis also includes a study about the pollinator community structure of cowslips and its differences in a fragmented and connected network of semi-natural grasslands in two agricultural landscapes in Western Estonia. The study also discusses the potential effects of the changes in pollinator community structure on cowslip populations
Taimede ja mulla vaheline tagasiside koosluste ja populatsioonide kujundajana
(Tartu Ülikool, 2024) Kängsep, Piia; Semtšenko, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Taimede ja mulla vahelist tagasiside, kus taimed mõjutavad mullatingimusi ja see avaldab tagasisidena mõju edasisele taimekasvule, on üldiselt uuritud liikide võrdlustes. Praeguse töö kirjanduslik pool annab ülevaate nii liikidevahelisest kui ka liigisisesest tagasisidest. Töö praktiline pool keskendub liigisisesele taim-muld tagasisidele. Töö eesmärgiks oli uurida, kuidas mõjutab keskmise väriheina (Briza media) liigisisene varieeruvus mullatingimusi ning millist tagasisidet see avaldab taimekasvule karjamaade majandamise, produktiivsuse, liigirikkuse ja B. media populatsioonitiheduse gradiendil. The role of plant-soil feedbacks in shaping plant communities and populations Plant-soil feedback (PSF), a process where plants modify soil conditions and these changed conditions influence subsequent plant growth, has been primarily investigated at the interspecific level, i.e. comparing different species. This thesis gives an overview of patterns and underlying mechanisms of plant-soil feedback at both interspecific and intraspecific levels. The research part concentrates on intraspecific level. The aim of this work was to find out how intraspecific variation within Briza media influences soil conditions and how these changes feed back to influence plant growth depending on population origin along the gradient of grassland land use, productivity, species richness and B. media population density.
Suurandmete kasutus makroökoloogias
(Tartu Ülikool, 2024) Radvilavicius, Merilin; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Suurandmed ja andmeteaduse meetodid võimaldavad pakkuda vastuseid küsimustele, millega on bioloogid juba aastakümneid rinda pistnud. Käesoleva töö eesmärk on anda kirjanduse põhjal ülevaade, mida kujutavad suurandmed endast ette makroökoloogia kontekstis. Selleks teen esmalt jalutuskäigu suurandmete olemusse ja selle võidukäiku makroökoloogiasse, misjärel kirjeldan suurandmeid just makroökoloogia kontekstis: mis need on ja kust need tulevad. Annan ka ülevaate suurandmete kasutamise võimalustest, kitsaskohtadest ja võimalikest lahendustest, mis võivad ette tulla erinevates suurandmetega töötamise etappides. Kõige selle juures illustreerin töö eesmärke graafilise analüüsiga, kus annan ülevaate makroökoloogiliste uuringute temaatilisest rühmitumisest suurandmete kontekstis. The use of big data in macroecology Big data and data science methods can provide answers to questions that biologists have been struggling with for decades. This thesis aims to provide a literature-based overview of what big data represent in the context of macroecology. To do this, I will first take a walk through the nature of big data and its triumphal march into macroecology, whereupon I describe the big data specifically in the context of macroecology - what are they and where they come from. In addition, the thesis provides an overview of the opportunities, challenges, and possible solutions to the use of big data that can occur at different stages of working with big data. I illustrate the aims of the work with a graphical analysis of the thematic clustering of macroecological research in the context of big data.
Taimede kasvustrateegiliste omaduste mõju juureeritiste kogusele genotüübi tasandil
(Tartu Ülikool, 2024) Torsus, Mari; Semtšenko, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva töö eesmärgiks on uurida liigisiseseid seoseid juureeritiste koguse ja kasvustrateegiliste tunnuste vahel. Töö kirjanduslikus pooles antakse ülevaade juureeritiste olemusest ja peamistest funktsioonidest. Lisaks iseloomustatakse kiire ja aeglase kasvustrateegiaga taimi ning neile omaseid tunnuseid. Uurimuslikus osas kirjeldatakse töö käigus läbi viidud katset, mis uuris kahe kõrrelise liigi (Briza media ja Holcus lanatus) juureeritiste kogust iseloomustavate tunnuste varieeruvust sõltuvalt teistest taimetunnustest. Saadud tulemuste põhjal püütakse paigutada juureeritiste kogus taimede kasvustrateegia teljestikule. Linking root exudates to plant economics spectrum at the genotypic level The aim of this thesis is to study intraspecific relations between traits describing root exudate quantity and traits related to plant economics spectrum. The literature review of the thesis gives an overview of the essence of root exudates and their main functions. In addition, plant economic strategies and their relation to root exudates are characterized. The research part describes the experiment carried out within the thesis, which investigated the variability of root exudate quantity characteristics of two grass species (Briza media and Holcus lanatus) depending on the plant economic strategy. Based on the obtained results, it is aimed to place the quantity of root exudates on the axis of plant growth strategy.

Sirvi

Viimati lisatud