Romaani intersemiootiline tõlge teatris : Klaus Manni romaani "Mefisto" ja Kertu Moppeli lavastuse "Mefisto" näitel

Abstract

Magistritöö käsitleb Kertu Moppeli lavastust „Mefisto“ (Eesti Draamateater, 2021 - 2025) kui Klaus Manni 1936. aastal ilmunud romaani intersemiootilist tõlget ja uut kultuuriteksti tänapäeva Eesti kultuuriruumis. Uurimuse eesmärk on analüüsida, kuidas romaan tõlgitakse kaasaegseks poliitiliseks teatriks ning milliste dramaturgiliste, performatiivsete ja visuaalsete vahendite kaudu toimub tähenduste ümberkodeerimine ühest märgisüsteemist teise.

Analüüs tugineb Peeter Toropi tõlketeooriale, Juri Lotmani semiosfääri mõistele ning kultuuriteksti kontseptsioonile. Adaptatsiooni käsitletakse intersemiootilise tõlke vormina, milles verbaalne tekst teisendatakse teatriruumi polüsemiootiliseks märgisüsteemiks. Magistritöö järeldab, et Moppeli „Mefisto“ ei taotle romaani realistlikku taasesitamist, vaid loob sellest kaasaegses Eesti ühiskondlikus ja poliitilises kontekstis uue tähendusvälja. Lavastuses nihkuvad tähendused mitmel tasandil: psühholoogiline sisekaemus tõlgitakse performatiivseks kohaloluks, ajalooline materjal muutub kaasaegseks ühiskonnakriitiliseks hoiatuseks ning realistlik narratiiv omandab metateatraalse vormi.

Analüüs näitab, et lavastuse tähendusloome toimub erinevate teatrimärkide – valguse, heli, video, ruumi, keha ja rollimängu – koostoimes. Keskseks teemaks kujuneb kunstniku vastutus võimu ja ideoloogiliste süsteemide tingimustes. Lavastus tõstab esile 21. sajandi jaoks aktuaalsed küsimused, nagu identiteet, vähemuste haavatavus, ideoloogiline polariseerumine ja moraalne kohandumine.