Kontrollimatu söömine – kas ainuke tegur söömispsühholoogias? Söömisväidete psühhomeetriline analüüs ja lühiküsimustiku loomine

Abstract

Tänapäeva ühiskonnas on kasvavaks probleemiks kujunenud ülekaalulisus ja rasvumine. Nende nähtusete psühholoogiliste tagamaade uurimiseks on loodud suurel hulgal küsimustikke, mis aga kipuvad olema võrdlemisi sarnased. Magistritöö eesmärgiks oli luua seitsme levinuma söömisküsimustiku põhjal lühiküsimustik ja vaadelda, kui suures osas on eri söömisküsimustike variatiivsus seletatav jagatud kontrollimatu söömise latentse faktoriga. Töö lähtub mittehomöostaatilise söömise ja kontrollimatu söömise teooriatest. Varem kogutud andmetel viidi läbi korreleeritud faktoritega faktoranalüüs, bifaktoranalüüs ja regressioonanalüüs väliste tunnustega – kehamassiindeks, depressiooni ja ärevuse sümptomid, alkoholi problemaatiline tarbimine, emotsiooniregulatsiooni raskused ja kliiniline häiritus. Analüüsi käigus leiti, et a) küsimustike lühendamine faktormudeli alusel võimaldab säilitada originaalküsimustike faktorstruktuuri; b) suur osa kasutatud küsimustike variatiivsusest on seletav kontrollimatu söömisega (bifaktormudelis on kontrollimatul söömisel keskmine korrelatsioon väidetega 0,55, spetsiifiliste alafaktoritega mudelis jääb keskmine korrelatsioon aga 0,41 tasemele); c) kontrollimatu söömine näitas regressioonianalüüsis suuremat statistilist ennustusvõimet välistele tunnustele kui alafaktorid. Ilmnenud kontrollimatu söömise suur roll ja tugev seos emotsiooniregulatsiooni raskustega viitavad vajadusele uurida ja laiendada transdiagnostilisi sekkumisi problemaatilise söömiskäitumise ohjamiseks.