Loosi külakalmistule 13.-15. sajandil maetute elulood: osteoloogia, vana DNA ja isotoopanalüüsid

Abstract

Magistritöö käsitleb osteobiograafilise lähenemise rakendamist Eesti keskaja bioarheoloogias, uurides kuue Loosi külakalmistule 13.–15. sajandil maetu elulugusid. Töö käigus uuriti, millist informatsiooni võimaldavad osteoloogiline, vana DNA ja isotoopanalüüs üksikindiviidide kohta koguda, koostati nende andmete põhjal narratiivsed elulood ja võrreldi saadud tulemusi Lõuna-Eesti külakalmistutele maetute laiema kontekstiga. Analüüside põhjal oli muu hulgas võimalik uurida indiviidide vanust, sugu, tervist, toitumist, rändemustreid ja sugulussuhteid. Saadud tulemused näitasid, et erinevate meetodite kombineerimine võimaldab edukalt rekonstrueerida keskaegse lihtrahva elusid. Töö põhjal on osteobiograafilisel lähenemisel suur potentsiaal Eesti arheoloogias ja see näitab, kuivõrd palju teavet on võimalik koguda matustest, mis on kaevatud kvaliteetselt.