Biotic interactions affecting habitat use of myrmecophilous butterflies in Northern Europe

Abstract

Sinilibliklased on päevaliblikate sugukond, mille röövikutest valdav osa assotsieeruvad mingil eluetapil sipelgatega (mürmekofiilia). Enamasti produtseerivad röövikud sipelgatele suhkrurikast nektarit ning sipelgad omakorda kaitsevad neid kiskjate ja parasitoidide eest. Kui üldiselt on suhted vastastikku kasulikud (mutualistlikud) ning sipelgate kohalolu ei ole liblikate ellujäämiseks tingimata vajalik, siis osade liikide jaoks on sipelgaseoselisus eluliselt oluline (obligatoorne mürmekofiilia). Eestis on selliseid liike neli: ogasäär- ja mesika-sinitiib ja nõmme- ja soo-tähniksinitiib. Ogasäär- ja mesika-sinitiib on ainsad obligatoorselt mutualistlikud päevaliblikad Euroopas. Mõlemad liigi röövikud toituvad paljudel erinevatel toidutaimedel (polüfaagid) ning assotsieeruvad samal ajal vastavalt murelaste ja kuklastega. Tähniksinitiivad aga on niivõrd spetsialiseerunud, et pärast kindlal toidutaimel veedetud aega infiltreeruvad nad sipelgavastset teeseldes (kasutates keemilist varjestust) sipelgakolooniasse, kus nad viimaste sotsiaalse parasiidina (manipuleerivad sipelgaid end toitma; soo-tähniksinitiib) või suisa neist toitudes (nõmme-tähniksinitiib) valdava osa oma röövikuelust mööda saadavad. Sipelgakoloonias olles pakuvad liblikaröövikud oma võõrustajaile suhkrurikast nektarit, millest sõltuvuses töölisipelgatest orjad uue doosi ootuses liblikate käske täidavad. Kusjuures iga tähniksinitiib jääb enamasti suurema tõenäosusega ellu ühe kindla sipelgaliigi kolooniates (tähniksinitiivad on eranditult seotud rautsikutega). Oma keerulise elukäigu tõttu on tähniksinitiivad sattunud mitmel pool väljasuremisohtu. Nõnda on ka soo-tähniksinitiib ainus „kriitiliselt ohustatud“ ja reaalselt väljasuremisohus olev päevaliblikaliik Eestis. Nagu liblikad üldiselt, vajavad obligatoorsed mürmekofiilid eelkõige sobivat toidutaime, ent võtmetähtsus nende imeliste olendite jätkusuutlikul kaitsel lasub eelkõige nende sipelgatest peremeeste olemuse ja eripärade välja selgitamisel.

Most butterflies from the family Lycaenidae associate with ants (myrmecophily). The fundamental nature of these associations is mutualistic - caterpillars provide ants with sugar-rich secretions in exchange for protection against predators and parasitoids. Majority of myrmecophiles are polyphagous herbivores (they eat various species of plants) that only occasionally engage in associations with ants (facultative myrmecophily) and the presence of ants is not necessarily needed for the butterfly’s survival. For some lycaenids, however, the attendance of ants is vital (obligate myrmecophily). There are four such species present in Estonia: Plebejus argus, P. idas, Phengaris alcon and P. arion. The closely related Plebejus argus and P. idas are only butterflies that are known to be engaged in obligately mutualistic relationships with ants in Europe. A small number of lycaenids, such as species belonging to the genus Phengaris, however, are mono- or oligophagous herbivores in the early larval life, but become obligatory parasites of specific host ants in late larval instars. Indeed, in their final instar, the caterpillars are “adopted” and carried by the worker ants from the genus Myrmica to their nests, where they continue to live as obligate parasites. While the caterpillars of some species (e.g. P. alcon) are directly fed by the worker ants with their regurgitations and dead prey, others (e.g. P. arion) predate on ant brood. The survival of caterpillars inside the nests of different ant species has been considered to differ to the extent where each Phengaris species has been considered to have only one or a few suitable Myrmica hosts. Consequently, Phengaris species are particularly vulnerable to environmental changes and in the upcoming Red Data Book of Estonia, the status of P. alcon will be listed as ‘critically endangered’. Specific interactions with ants are a key factor to consider if we are to have any chance to conserve these unique and fragile animals.