Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses

Abstract

Globaliseerumine toob kaasa üha suureneva tehnilise võimekuse sekkuda suveräänsete riikide siseasjadesse. Üheks sekkumise viisiks on mõjutustegevus. Mis on mõjutustegevus ja millised piirid seab sellele rahvusvaheline avalik õigus? Mõjutustegevust võib mõista kui mitmeotstarbelist metoodikat, mida kasutavad riigid ja mitteriiklikud institutsioonid rahvusvahelistes suhetes, rakendades teatud protsesse ja meetodeid, taktikaid ning strateegiaid, et suruda valdavalt mittesõjaliste vahenditega potentsiaalsele vastasele peale oma tahe või murda vastase vastupanutahe, saavutamaks poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke või sotsiaalseid eesmärke.

Mõjutustegevust analüüsides kasutatakse Eestis sageli infosõja mõistet (tõlge inglise keelsest infowar/information war). Otsetõlge ei ava mõiste olemust tervikuna ja seob termini üheselt sõja mõistega.

Väitekirjas uuritakse kehtiva sõjaõiguse normide kohaldatavust mõjutustegevusele ja ÜRO hartas sätestatud rahvusvahelise õiguse printsiipide rakendamise võimalusi mõjutustegevuse õiguslikuks reguleerimiseks. Samuti uuritakse, mis ulatuses võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus vastutusele võtta füüsilisi isikuid mõjutustegevuse puhul.

Uurimuse tulemusena võib kokkuvõtvalt väita järgmist: 1. sõjaõiguse printsiibid on mõjutustegevusele kaudselt kohaldatavad; 2. ÜRO harta paljud sätted pole otseselt kohaldatavad mõjutustegevusele. Mõningad põhiprintsiibid seavad mõjutustegevusele kaudselt õiguslikud piirid, mille rakendamine sõltub eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu tegevusest/tegevusetusest õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eeltoodud üldistava järelduse suhtes on kolm olulist erandit, mis sisuliselt keelustavad mõjutustegevuse: nendeks on jõuga ähvardamise ja jõu kasutamise ning agressiooni keeld, samuti mittesekkumise ehk interventsiooni keeld. (Nimetatud põhimõtted on mingis mõttes absoluutsed, erandiks vaid enesekaitse relvastatud rünnaku korral ja ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioneeritud kollektiivsed meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks. Iseküsimuseks on nimetatud sätete toimivus); 3. Kui tegemist on sõjapropaganda, genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude ning agressiooniga, võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus füüsiliste isikute vastutusele võtmist.

Kokkuvõttes võis asuda seisukohale, et kui mõjutustegevus võib ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, saab rahvusvahelisest õigusest leida piirid lubatud ja keelatud tegevuste õiguslikuks reguleerimiseks. Ehkki need piirid on kohati ebaselged, ei saa väita, et kuni pole konventsionaalset relvastatud konflikti, võib rahvusvahelises riikide kogukonnas tegutseda džungliseaduste järgi.Globalization has increased the resources available to States and to non-State actors to interfere in internal matters of sovereign States. Subversive leverage is one such resource. Subversive leverage is the use of certain methods, tactics and strategies, usually not involving force, to advance the user’s political, military, economic or social agendas as against an international opponent. Subversive leverage often is confused with “infowar.” Infowar, however, is too limiting a term when analyzing the full scope of subversive leverage and is tied too closely with a war of arms.

The dissertation examines the applicability of current laws of war to subversive leverage, the possibility of regulating subversive leverage using the international law principles of the UN Charter and whether international criminal law provides a means to prosecute individuals responsible for using subversive leverage.

The dissertation concludes that: 1) Laws of war have some application to subversive leverage; 2) Although some principles of the UN Charter may set indirect boundaries to subversive leverage, the use of these principles is limited because of the structure of the UN; and, 3) International criminal law allows for the prosecution of individuals in relation to subversive leverage in connection with war propaganda, genocide, crimes against humanity and aggression.

In summary, the dissertation concludes that if subversive leverage threatens international peace and security, a legal framework is available to regulate its use. Despite the ambiguity of international law, a State is not free to act according to the law of the jungle until a conventional armed conflict erupts