Korduva vaginiidi geneetilised riskifaktorid Eesti populatsioonis

Abstract

Vaginiit ehk tupepõletik on üks peamiseid põhjuseid, miks naised külastavad günekoloogi. Kõige sagedasemateks diagnoosideks on bakteriaalne vaginoos või vulvovaginaalne kandidaas, mis paljudel juhtudel alluvad halvasti ravile ja kipuvad korduma. Seisund on harva eluohtlik, kuid tegemist on väga ebamugava haigusega, põhjustades tupes, valu, ärritust, probleeme sugueluga, ebameeldivat lõhna, sügelust ning vooluse värvi, konsistentsi ja koguse muutust. Viimastel kümnenditel on püütud leida vaginiidi seost geneetikaga, mis aitaks paremini mõista korduva vaginiidi tekkepõhjuseid, kuid kahjuks pärinevad senised tulemused väiksemahulistest kandidaatgeenide uuringutest, mistõttu on inimese geenide roll vaginiitide tekkes endiselt ebaselge. Üheks usaldusväärseks uurimise võimaluseks on ülegenoomne assotsiatsioonianalüüs, mille käigus analüüsitakse suure valimi miljoneid geenivariante üle kogu genoomi, et identifitseerida genotüübi ja fenotüübi vaheline assotsiatsioon