Developments of social entrepreneurship in Estonia

Abstract

Sageli on sotsiaalset ettevõtlust käsitletud kui vabatahtlikku või kasumit mittetaotlevat tegevust, mis ettevõtlusvaldkonna äärealal üks ettevõtluse alaliike. Siiski pole sotsiaalset ettevõtlust õige tuvastada teljel kasumlik-mittekasumlik, vaid sotsiaalne ettevõtlus võib esineda kõigis ettevõtluse valdkondades, ning kasumina tuleb vaadelda sotsiaalset kasumit ehk mõju. Sotsiaalse ettevõtluse väga laia ja mitmekesise leviku tõttu polegi maailmas nähtuse ühtset definitsiooni, kuna riikide praktika sõltub kolmanda sektori traditsioonist, ning majandus- ja sotsiaalpoliitika mudelitest. Pigem võiks läheneda sotsiaalse ettevõtluse kirjeldamisele kriteeriumipõhiselt. Väitekirja eesmärgiks oli kujundada uus mudel sotsiaalse ettevõtluse uurimiseks sotsioloogia perpektiivist ning testida seda Eesti sotsiaalse ettevõtluse praktikate näitel. Selleks tuli määratleda ettevõtlusprotsessi elemendid ja uurida sotsiaalse ettevõtluse praktikaid Eesti kontekstis. Ettevõtlusprotsessi-keskne lähenemine võimaldab uurida sotsiaalse ettevõtluse kõiki tahke, seostades tervikuks sotsiaalsete ettevõtjate tegevuse (nende isikuomadused), ettevõtete asuta-mise ja tegutsemise (juhtumianalüüs) ning sotsiaalse ettevõtluse laiema konteksti (üldine ette-võtluskeskkond). Seega pööratakse üha rohkem tähelepanu ettevõtja isikult ettevõtluse prot-sessile, seonduvatele protsessidele ja laiemale ühiskondlikule kontekstile. Protsessipõhisuse printsiibist on lähtunud õpe Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskuses ning samuti rahvusvaheline ettevõtlusmonitor (GEM – Global Entrepreneurship Monitor). Väitekirja põhiliste järeldustena võib välja tuua järgnevat: 1. Sotsiaalse ettevõtluse selgitamiseks ei ole mõistlik sõnastada definitsiooni, vaid kirjel-dada seda kriteeriumite abil, kuna see võimaldab sektoriülest ja võrgustikupõhist lähenemist. Põhiliste kriteeriumitena võib välja tuua: sotsiaalsel ettevõttel on ühiskondlik eesmärk; sotsiaalsel ettevõttel peaks olema jätkusuutlik äriplaan; sotsiaalsed ettevõtted on paindlikumad kui avaliku sektori organisatsioonid; sotsiaalsest ettevõttest võib võtta välja dividende kuni 30%; sotsiaalse ettevõtte jaoks ei ole vaja spetsiaalset ettevõtlusvormi. 2. Sotsiaalse ettevõtluse uurimiseks sobib ettevõtlusprotsessi-põhine lähenemine. 3. Sotsiaalse ettevõtluse aktiivsus Eestis on teiste Lääne riikidega võrreldes kõrgem. 4. Eesti sotsiaalses ettevõtluses on nii liberaalse (USA) kui sotsiaal-demokraatliku (Euroopa) sotsiaalse ettevõtluse jooni.

Vähenevate ressursside ning vananeva rahvastiku tingimustes muutub sotsiaalne ettevõtlus üha olulisemaks meetmena, mis apelleerib inimeste ettevõtlikkusele ning lahendab ühiskondlikke probleeme, teenides selleks vajaminevat raha enamasti ise. Võtmesõnad: sotsiaalne ettevõtlus, ettevõtlusprotsess, Globaalne Ettevõtlusmonitor

Often is social entrepreneurship explained as voluntary and nonprofit activity that is on a fringe area of entrepreneurship as one of subspecies of entrepreneurship. But it is not correct to identify social entrepreneurship on the axis of profitable-nonprofitable because social entrepreneurship may be practised within all areas of entrepreneurship and as a profit of it should be regarded social profit, i.e. impact. Social entrepreneurship is broad and varied worldwide and there is no common definition of that phenomenon. Practices of it in different countries are influenced by traditions of the third sector and also by models of social policy and economy. Social entrepreneurship could be more precisely approached by criteria. The aim of current dissertation is to design a new model for exploring social entrepreneurship from sociological perspective and to test its validity on practices of social entrepreneurship in Estonia. For that purpose were identified elements of entrepreneurial process and surveyed practices of social entrepreneurship in Estonian context. Process based approach to entrepreneurship enables to explore all aspects of social entrepreneurship and compounds activities of social entrepreneurs (their personal characteristics), establishing and operating of enterprises (case analysis) but also broader context of social entrepreneurship (general environment of entrepreneurship). Attention is shifting from personality of entrepreneur towards process of entrepreneurship, related processes and broader societal context. Process based approach to entrepreneurship is applied by the Centre for Entrepreneurship at Tartu University for teaching entrepreneurship and also by Global Entrepreneurship Monitor. Main conclusions of current dissertation are: 1. For explaining social entrepreneurship is not fertile to compose definition but to explore criteria of it because so is enabled to examine social entrepreneurship above different sectors of society and also to take into account that it is functioning in networks: a) Social enterprise has to act with social goal; b) Social enterprise has to design sustainable business plan; c) Social enterprises are more flexible than organisations of public sector; d) From social enterprise may be extracted up to 30% of profit; e) Social enterprise do not need special legal regulations. 2. For researching social entrepreneurship is justified to apply process based approach to entrepreneurship. 3. Activity level for social entrepreneurship in Estonia is higher than in the Western countries. 4. Practices of social entrepreneurship in Estonia have features from both liberal (USA) and social-democratic (European) social entrepreneurship models. In a conditions of diminishing resources and ageing population is social entrepreneurship gaining more relevance as measure that utilises human enterprisingness and helps to solve social problems. Mostly is necessary money for that made by themselves. Keywords: social entrepreneurship, entrepreneurial process, Global Entrepreneurship Monitor