Herbal landscape

Abstract

Ravimtaimemaastik on maastik, mis moodustub inimese suhetest raviotstarbel kasutatavate taimedega. See haarab isikliku või kogukondliku teadmise ümbruskonnas kättesaadavatest ravimtaimedest. Ravimtaimemaastik on kognitiivne väli, mis tekib ravi või profülaktika vajaduste ilmnemisel ja moodustub kindlas looduse ja kultuuriruumis. Olles üheaegselt dünaamiline (muutuv ajas ja ruumis) teadmiste kogum, mis on samas staatiliselt seotud kindla paigaga (inimese elukoha ja/või sagedase külastuskohaga), on ravimtaimemaastiku elemendid märgina tajutavad vaid mitme asjaolu (taime kasutuse vajadus, taime tundmine, õige koha külastamine) täitumisel. Käesolevas töös on ravimtaimemaastik kui maastiku tajumise fenomen kasutusel mudelina, mille abil analüüsitakse ravimtaimede kasutamise mehhanisme ning nende muutusi ajas, süvendades nõnda taimravi kognitiivsete, inimökoloogiliste ja semiootiliste põhimõtete mõistmist.

The herbal landscape is personal or community-shared knowledge of the medicinal plants available in the surroundings (be it farm garden, local meadow, nearby forest, faraway bog, etc., but also the kitchen-self or the pharmacy store). The herbal landscape develops in the course of people's everyday activities. As plants were traditionally gathered from places visited daily or on certain occasions, the more frequent the visits to the habitat where the plant was growing, the greater the chance that that particular plant would be discovered and used in case of need. Although being a phenomenon of perception, in this dissertation the notion of herbal landscape is primarily used as a model to explain the mechanism of the use of medicinal plants and its changes over time, deepening in this way the understanding of the cognitive and human ecological concepts underlying the use of medicinal plants.