Laste empaatilisuse hindamine

Abstract

Käesoleva kliinilise psühholoogia magistritöö käsitleb laste empaatilisust ning kuidas laps ise ja tema vanemad ja õpetajad hindavad lapse empaatilisust. Töö algab teoreetilise osaga, mis käsitleb empaatia mõistet, soolisi- ning vanuselisi erinevusi, empaatia hindamist ja empaatia seost internaalsete- ning eksternaalsete häirete ja emotsionaalsete ja käitumisraskustega. Katseisikud täitsid Cliffordsoni ja Davisi lühike Empaatia-küsimustiku (The Global Items Measure, Cliffordson2001) ja psüühikahäirete-, ja probleemide hindamiseks kasutati kahte küsimustikku: ASEBA (The Achenbach Systemof Empirically Based Assessment, Ascenbach, 1993) ja SDQ (Strenght and Difficulties Questionnaire, Goodman 2001, eesti keele versioon Tugevuste ja raskuste test, TRK). Tulemused näitasid, et vanemad hindasid oma last empaatilisemaks kui lapsed ise ja nende õpetajad hindasid õpilasi vähem empaatiliseks kui nad ise. Kliinilise valimi lapsed hindasid kõiki empaatia alaskaalasid kõrgemaks kui vanemad ning õpetajad. Tüdrukud oli empaatilisemad kui poisid nii afektiivse (kaastunne ja distress) kui kognitiivse empaatia osas. Klinilises valimis oli õpetajate arvates tüdrukutel kaastunne kõrgem, aga poistel kognitiivne empaatia, distress ja fantaasia. Vanemad lapsed oli empaatilisemad kui nooremad lapsed, eriti kaastunde, kognitiivse empaatia ja prosotsiaalsuse puhul. Laste enesekohaste ja vanemate hinnangute alusel esines rohkem käitumishäireid poistel ja emotsionaalseid häireid tüdrukutel. Aga õpetajate hinnangutel esines rohkem käitumis- ja emotsionaalseid häireid poistel. Kaastunne ning kognitiivse empaatia ja internaliseeritud ning eksternaliseeritud häirete vahel ei leitud statistiliselt olulisi seoseid. Distressi ja internaliseeritud ning eksternaliseeritud häirete vahel esines madal positiivne seos. Emotsionaalsete häirete ja kaastunde ja kognitiivse empaatia vahel esines madal positiivne korrelatsioon. Distressi kohta esines natuke tugevam seos emotsionaalsete häiretega.