Naistegelased eesti monolavastustes

Abstract

Käesolev uurimus kaardistab naistegelastega eesti monolavastused ja näitab tegelaste ning teatriesteetika muutumist 70ndatest kaasaega liikudes. Magistritöö üks eesmärk on uurida soostereotüüpide avaldumist naistegelastega monolavastustes ja näidata, kuidas monolavastus võimaldab naisvaatenurka avada. Töös otsitakse vastuseid küsimustele, kas monovorm soosib pigem karaktereid või stereotüüpe, milliste vahenditega teatris naislugude jutustamist teostatakse ning kuidas on näitleja ja tema roll monolavastuses seotud. Naisvaatenurga avaldumise kohta feministlikus teatripraktikas on teoreetilise materjalina tuginetud Elaine Astoni teosele Feminist Theatre Practice (1999). Töös on kasutatud stereotüüpide ja keskmise inimese kaardistamisega tegelevaid uuringuid, et luua nägemus keskmisest mehest/naisest ja soostereotüüpilisest mõtlemisest ühiskonnas. Analüüsiosas on keskendutud monolavastuste naistegelastele süvitsi, vaadeldes nende sobitumist stereotüüpidega. Sillaks teooria ja analüüsiosa vahel on Sven Karja kaitstud magistritöö „Monolavastused Eesti teatris 1973–2005― (2005), mida on kasutatud varasemate naistegelastega monolavastuste iseloomustamisel, aga ka monolavastuse spetsiifika lühidal tutvustamisel.