Abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe

Abstract

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on üks võimalikest abieluvararežiimidest. Nimetatud varasuhe tähendab, et iga abikaasa on nii oma abielludes kaasa toodud kui ka varasuhte kestel omandatud vara ainuomanik. Abikaasadele omane kokkukuuluvus väljendub varalises mõttes alles varasuhte lõppedes, mil toimub abikaasade varasuhte kestel omandatud vara võrdväärne jaotus. Käesoleva väitekirja eesmärgiks oli välja selgitada, millisel määral tagab selle varasuhte valik kehtival kujul abikaasadele nende tasakaalustatud huvide kaitse. Varasuhte kehtiva normistiku analüüs eeldas esmalt selgitust vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte ajaloolise kujunemise ning selle suhte osatähtsuse kohta kaasaja õiguses ja õiguskordades. Alles seeläbi on võimalik mõista analüüsitud varasuhte ideed. Töös jõuti järeldusele, et abikaasade varalisel iseseisvusel ja solidaarsusel põhinev vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on sobiv varasuhe tänapäeva abielude puhul, kus valdavalt mõlemad abikaasad töötavad, omavad vara ja hindavad varalist sõltumatust. Samas näitas analüüs, et vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe kehtival kujul ei järgi erinevates olukordades nii varasuhte kestel kui ka varasuhte lõppedes mõlema abikaasa huvisid. Varasuhte puhul kehtib üldine abikaasade ühise majandamise põhimõte, mille järgi ei oma tähtsust, kas vara omandati iseenda töise panuse või teineteise toetuse läbi. Seetõttu ei ole põhjendatud varasuhte lõppedes abikaasade varasuhte kestel omandatud vara kindlaksmääramisel arvestusest välja jätta vara väärtusi, mis abikaasa omandas varasuhte kestel (näiteks kohustusliku pensionikindlustuse alusel omandatud õigused või abikaasa põhivara arvel omandatud vara). Samuti ei ole varasuhte olemusega kooskõlas, kui nii abikaasa põhi- kui koguvara väärtuse määramiseks võetakse aluseks üks kindel ajahetk. Ka sel juhul puudub teisel abikaasal võimalus osa saada abikaasa varasuhte kestel omandatud varast. Peale selle tuleb arvestada, et varasuhte kestel kehtivad käsutuspiirangud ei piiraks liialt abikaasa omandiõigusi. Samas on oluline tagada, et abikaasa varaline iseseisvus ei seaks ohtu perekonna toimimise heaolu.

The community of accrued gains is one possible matrimonial property regime. Under this regime every spouse is the owner of his /her property acquired before the marriage - neither the husband’s nor the wife’s assets become the spouses’ joint property. The same is true for assets a spouse acquires during the marriage. The proprietary solidarity of spouses becomes apparent at the end of the regime when the accrued gains the spouses each acquired during the marriage are divided in half between them. The central issue of this dissertation was the question whether this property regime ensures the right balance between the spouses’ property interests. To understand the nature and idea of this regime, it was important at first – before analysing the norms -, to explain the historical development of the regime and his function in actual legislations. As a conclusion it can be asserted that the community of accrued gains which is based on pecuniary independency and solidarity is the convenient property regime for marriages in our days where usually both spouses are working, owning property and cherishing financial independence. But the analysis also showed that the actual norms in the family law do not achieve the balance between the spouses’ interests in every situation. Within in this property regime all assets are in general treated equally, irrelevant how they were acquired – through paid work or support for each other. Therefore it can not be justified why on the other hand some assets - such as mandatory pension insurance or an increase in value of one spouse’s property - are not taken into account. It is also not consistent with the aim of the property regime that at its end the assets’ value is determined only at this particular time – and so the assets’ increase during the marriage is not considered. Finally, within this particular design of a property regime, in some cases the property rights of the individual spouse are unjustifiably limited, in others they are not limited enough to protect the family’s well-being.