Mõistete äratundmise test kõne- ja keeleprobleemidega 5.-7. klassi laste eristajana

Abstract

Magistriprojektis analüüsitakse mõistete äratundmise testi eristusvõimet kõne- ja keeleprobleemidega teismeliste õpilaste eristamiseks kontrollgrupist ning mälutesti ja Raveni Standardsete Progresseeruvate Maatriksite tulemuste seoseid mõistete äratundmise testiga. Mõistete äratundmise test on põhikoolile välja töötatud Kaufman- ABC-II mõistatuste alltesti (Kaufman & Kaufman, 1983; 2004) ja Wechsleri Intelligentsustesti Lastele – Neljanda Väljaande alatesti üldinformatsioon: arusaamine (Wechsler, 2005) eeskujul. Testi eesmärk on hinnata lapse võimet mitmest osast koosnevaid definitsioone mõista ja järelduse tegemisel arvesse võtta. Töös analüüsitakse mõistete äratundmist 5.-7. klassi diagnoositud kõne- ja keeleprobleemidega lastel (N=62) ja nende tulemusi võrreldakse kontrollgrupiga (N=114). Mõistete äratundmise testi tulemused olid kliinilises grupis madalamad, kuid statistiliselt oluliselt erinesid kontrollgrupist vaid kliinilise grupi 5. ja 6. klassi skoorid. Need klassid andsid ka kontrollgrupist statisiliselt oluliselt vähem vastuseid, mis arvestasid ülesandes esitatud tunnuseid. Mälutesti ja Raveni testi tulemused olid kliinilises grupis madalamad ning seosed mõistete äratundmise testi sooritusega leidsid osalist kinnitust. Edaspidi tuleks paranada mõistete äratundmise testi ülesannete sõnastusi, jätta liiga rasked ülesanded välja, parandada ja täiustada kodeerimisjuhendit ning uurida testi eristusvõimet ja psühhomeetrilisi näitajaid suuremal valimil.