Mis kasu on Sokratesega vestlemisest? Sokratese kirjeldused oma metodoloogiast "Sokratese apoloogias", "Menonis" ja "Theaitetoses"

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade sokraatilisest meetodist ja sellest, mis kasu see toob Sokratese vestluskaaslasele. Selle jaoks analüüsin Sokratese kui tegelase enda antud kirjeldusi oma metodoloogiast Platoni teostes, kus selgelt selline kirjeldus olemas on: „Sokratese apoloogia“, „Menon,“ ja „Theaitetos“. Leian, et ühise joonena nendes teostes esitatud meetodite vahel võib igal juhul sokraatilise meetodi teeneks vestluskaaslasele lugeda talle eneseteadmise andmist ehk teadmiste piiride näitamist. Töö käigus pean silmas kaht käsitlust, mille kohaselt nendes teostes esitatud kirjeldused omavahel seotud on, ja nende käsitluste implikatsioone. Need on David Sedley käsitlus raamatust „The Midwife of Platonism: Text and Subtext in Plato’s Theaetetus“ ja Zina Giannopoulou oma raamatust „Plato’s Theaetetus as a Second Apology“. Sedley lähenemise puhul on „Theaitetos“ ja „Menon“ omavahel tihedalt ühendatud, eesmärgiga kujundada Platonist pilt kui Sokratesele väärikast järeltulijast ja Sokratesest kui platonismile hädavajalikust eelkäijast. Giannopoulou vaadete puhul on aga „Theaitetosega“ tihedalt seotud „Sokratese apoloogia“; Platon esitab hilisemas „Theaitetoses“ edasiarenduse Sokratese kaitsekõnest eesmärgiga teda kaitsta kohtus esitatud süüdistuste vastu. Sel puhul võib laiendada „Theaitetoses“ sokraatilisele meetodile antava positiivse hinnangu ka „Sokratese apoloogia“ meetodile.