Etiopathogenetic and clinical aspects of peritonsillar abscess

Abstract

Peritonsillaarne abstsess (PTA) on mäda kogunemine kurgumandli ja ülemise neeluahendaja lihase vahele. PTA puhul on tegu kõige sagedasema erakorralist hospitaliseerimist vajava haigusega kõrva-nina-kurguhaiguste valdkonnas. Haiguse ravi seisneb abstsessi kirurgilises avamises ja adekvaatses antibakteriaalses ravis. Traditsiooniliselt on PTA-d peetud ägeda tonsilliidi tüsistuseks, kuid arvatakse, et PTA võib alguse saada ka väikeste mandli ümber olevate süljenäärmete põletikust, mida kutsutakse Weber’i süljenäärmeteks.

Antud doktoritöö peamine eesmärk oli hinnata PTA etiopatogeneetilisi faktoreid, haiguse kliinilist pilti ja võimalikke uusi viise haiguse ennetamiseks ja raviks.

Kokku uuriti 114 patsienti kahes erinevas etapis. PTA tekke oluliseks riskifaktoriks osutus kurgumandlite ja kurgumandlite ümbruse koe armistumine korduvate põletike tõttu. Suitsetamine ja antibakteriaalse ravi puudumine enne hospitaliseerimist olid seotud PTA ägedama kliinilise pildiga. Kuigi pooltel PTA patsientidel olid hospitaliseerimisel täidetud sepsise kliinilised kriteeriumid, ei olnud nende patsientide haiguse kulg kokkuvõttes pikem ega raskem.

Leidsime, et mandlilooži biopsia on parim koht mikrobioloogilise analüüsi võtmiseks, kui kasutada mikrobioloogilisi külve. Molekulaarsete metoodikate korral sobivad mäda ja biopsia mikrobioloogiliseks analüüsiks võrdselt hästi. Sagedasemad PTA tekitajad on Streptococcus pyogenes, fusobakterid ja Streptococcus anginosus-e grupi esindajad. Empiiriliseks PTA raviks sobib penitsilliin.

PTA-d seostakse kõige rohkem Streptococcus pyogenes’ega, mis on ka ühtlasi sagedasim ägeda tonsilliidi tekitaja. Näitasime, et polüoolid nagu ksülitool ja erütritool omavad inhibeerivat efekti enamike Streptococcus pyogenes-e tüvede osas, mis loob võimaluse nende kasutamiseks kurgupõletike ja PTA ennetamisel.

Peritonsillar abscess (PTA) is characterised by the accumulation of a purulent secretion between the fibrous capsule of the palatine tonsil and the pharyngeal superior constrictor muscle. Treatment of PTA usually consists of opening the abscess and adequate antibacterial therapy. PTA has traditionally been regarded as a complication of acute tonsillitis, but some studies have shown that PTA can also develop from small salivary gland (Weber’s gland) infection.

The main aim of the present thesis was to evaluate the etiopathogenetic factors, aspects of the clinical picture and possible novel ways to treat and prevent peritonsillar abscess.

A total of 114 patients were studied in two different phases. Risk factors for the development of PTA appeared to be scarring and fibrosis within the tonsils and peritonsillar tissue due to previous recurrent inflammations. Smoking and not receiving antibacterial treatment before hospitalisation were associated with a more acute clinical picture of PTA. Although half of PTA patients fulfilled the clinical criteria for sepsis, it did not worsen or extend clinical course of PTA.

We found that tonsillar fossa sample is the best specimen for microbiological analysis using a culture method since it has a significantly higher yield of pathogenic bacteria than a culture of free pus. In the case of molecular diagnostics, both pus samples and biopsy samples appeared to be suitable. The most common causative agents of PTA tended to be Streptococcus pyogenes, fusobacteria and Streptococcus anginosus group. Penicillin alone proves to be the optimal empirical choice for PTA treatment.

PTA is frequently associated with Streptococcus pyogenes that is also the most common causative agent for acute tonsillitis. The polyols such as erythritol and xylitol showed an inhibitory effect against most Streptococcus pyogenes strains and may therefore have potential in preventing PTA and relieving Streptococcus pyogenes throat infection.