Eelkooliealiste lastega töötavate täiskasvanute ja lapsevanemate ebakindlus füüsilise kontakti ees lastega

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli välja selgitada, mida räägivad uurimuses osalenud eelkooliealiste lastega töötavad täiskasvanud ja lapsevanemad laste puudutamisega seonduvatest probleemidest. Eelkooliealiste laste puudutamine ning sellega seotud võimalik hirm või kohmetus eelkoliealiste lastega töötavate spetsialistide ja lapsevanemate seas on delikaatne teema. Lisaks on tegemist ka vähe käsitletud teemaga. Teema puudutab peamiselt kitsast gruppi inimesi, mille tõttu ei pruugi suurem osa ühiskonnast sellega kursis olla. Green (2017) järgi on kompimine tajumismeel, millel on mitmeid kommunikatsiooni, kaitse ja muid elulisi funktsioone. Nii Green (2017) kui ka Petrie (2011) kinnitavad, et just füüsiline kontakt on töös lastega tähtsalt kohal (Petrie, 2011). Blackwell (2000) tõi välja, et uurimuste tulemused viitavad tihedale seosele füüsilise kontakti ja lapse arengu vahel. Tähtis on mõista, et väikese lapse jaoks on rohke puudutamisega võrreldes oluliselt – kahjustavam vähene puudutamine, sest just füüsiline kontakt tagab lapsele terviklikuks arenguks vajalikud aistingud (Piper ja Smith, 2003). Bakalaureusetöö metodoloogiliseks lähenemisviisiks on kvalitatiivne lähenemisviis ning kasutasin poolstruktureeritud individuaalintervjuud. Viisin töö eesmärgi täitmiseks läbi kuus intervjuud – 2 lasteaiaõpetajaga, 2 lapsevanemaga ja 2 huvihariduse õpetajaga. Bakalaureusetöö raames läbiviidud intervjuude näitel on võimalik järeldada, et intervjuus osalenud eelkooliealiste lastega töötavad spetsialistid ja lapsevanemad on teadlikud laste füüsilise kontakti vajadusest ning põhjendavad lapse puudutamist lapse soovi ja vajadusega Lisaks on intervjueeritavad teadlikud liigse puudutamisega seotud võimalikest probleemidest ning oskavad neid reflekteerida. Teisalt ei too eelkooliealiste lastega töötavad täiskasvanud otseselt välja segaduse või hirmu tundmist igapäevases töös lastega. Laste puudutamine on enamasti intuitiivne tegevus, mille eesmärke ja võimalikke tagajärgi lapsevanemad ja spetsialistid ei teadvustanud. Tegemist on aga vähe räägitud teemaga ning kindlate suuniste puudumise tõttu esineb intervjueeritavate seas segadust ja ebakindlust. Lisaks on vajalik pakkuda teemat käsitlevaid täiendkoolitusi pika karjääriga huvihariduse õpetajatele.