Pikaajalise füüsilise koormuse mõju lihaste müomeetrilistele omadustele mõõdetuna puhke- ja funktsionaalses asendis ratturitel ja jooksjatel

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida pikaajalise füüsilise pingutuse mõju alajäseme lihaste müomeetrilistele omadustele puhke- ja funktsionaalses asendis. Uuring keskendus biceps femorise ja rectus femorise biomehaaniliste ning viskoelastsete näitajate muutustele enne ja pärast jalgratta- ja jooksuvõistlusi. Metoodika: Uuringus osalesid harrastustasemel ratturid ja jooksjad, kellel teostati lihasmõõtmised MyotonPRO seadmega mis võimaldab analüüsiti lihastoonust, jäikust, elastsust, pingelõõgastuse aega ja roomavust. Kuna inimese jaoks on lamamisasend loomulik puhke- ja seismine loomulik funktsionaalne asend, siis tehti mõõtmised neis kahes asendis. Mõõtmised viidi läbi enne võistlust algselt pikali, et saavutada mõningane ühtlustumine mõõtmiseks seistes mis tehti järgenvalt. Pärast pingutust mõõdeti koheselt seistes, et registreerida maksimaalne funktsionaalne efekt ja seejärel puhkeasendis pikali. Selliste teostatud uuring võib näidata ka lihaste võimekust kohaneda vastavalt funktsionaalse ja eelkõige puhkeasendiga koormusjärgselt. Tulemused: Tulemused näitasid, et kehaasend mõjutab oluliselt müomeetrilisi näitajaid, kusjuures muutused seistes mõõdetud väärtustes olid olulisemad võrreldes lamavas asendis saadud tulemustega. Pärast kestvuskoormust täheldati valdavalt lihastoonuse ja jäikuse vähenemist, mis ilmselt viitab lihasväsimusele või koe mikrotraumadele. Koormusejärgsed muutused olid veidi enam väljendunud biceps femorises võrreldes rectus femorise`ga. Samas kui rectus femoris´ puhul ilmnesid püsivamad erinevused seistes ja lamades mõõtmiste vahel. Kokkuvõte: Tulemused näitavad, et funktsionaalses asendis tehtud mõõtmised annavad täiendavat olulist infot sportlaste koormuse ja taastumise jälgimisel, mis võivat jääda tähelepanuta mõõtes pelgalt lõõgastunud olekus. Uuring demonstreeris müomeetria potentsiaali sportlaste lihaskoe ja lihast katvate pehmete kudede seisundi hindamisel ning rõhutas funktsionaalses seisundis mõõtmise olulisust võimalike standardiseeritud mõõtmisprotokollide kujundamisel.