MVSF magistritööd – Masters theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/18838

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 480

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Õpilaste tajutud kehalise kasvatuse õpetaja õpetamisstiilide seosed õpilaste motivatsiooni ja vaba aja kehalise aktiivsusega
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Kaldaru, Kurmet; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida õpilaste tajutud kehalise kasvatuse õpetaja õpetamisstiilide seoseid psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatuse ja frustratsiooni, motivatsiooni, planeeritud käitumise teooria komponentide ning õpilaste raporteeritud vaba aja kehalise aktiivsusega. Metoodika: Uuringus osales 118 6.-7. klassi õpilast kuuest Eesti koolist (vanus M=12,49; SD=0,57), kellest 60 olid tüdrukud ja 58 poisid. Andmete kogumiseks kasutati enesekohast küsimustikku, mis hõlmas õpilaste tajutud kehalise kasvatuse õpetaja õpetamisstiile, psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatust ja frustratsiooni, motivatsiooni kehalises kasvatuses ja vabal ajal, planeeritud käitumise teooria komponente ning vaba aja kehalist aktiivsust. Andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldavat statistikat, Cronbach alfa koefitsiente, sõltumatute valimite t-testi, Pearsoni korrelatsioonianalüüsi ja rajaanalüüsi. Tulemused: Tulemustest selgus, et poisid hindasid kõrgemalt kooskõlastavat, nõudlikku, domineerivat ja ootavat lähenemist ning nende autonoomne motivatsioon oli kõrgem nii kehalises kasvatuses kui ka vabal ajal. Korrelatsioonianalüüs näitas, et motiveerivamad õpetamisstiilid olid seotud psühholoogiliste vajaduste rahuldatuse ja autonoomse motivatsiooniga, samas kui demotiveerivamad õpetamisstiilid seostusid sagedamini põhivajaduste frustratsiooni ja kontrollitud motivatsiooniga. Kehaline aktiivsus oli seotud kavatsuse, autonoomse motivatsiooni ja psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatusega. Rajaanalüüs näitas, et kooskõlastav lähenemine oli seotud psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatusega, domineeriv ja hülgav lähenemine aga põhivajaduste frustratsiooniga. Samuti viitas rajamudel sellele, et õpetaja käitumise mõju õpilaste kehalisele aktiivsusele võib avalduda mitme järjestikuse motivatsioonilise ja sotsiaalkognitiivse mehhanismi kaudu. Kokkuvõte: Tulemuste põhjal võib järeldada, et kehalise kasvatuse õpetaja vajadusi toetaval käitumisel on oluline roll õpilaste motivatsiooni ja vaba aja kehalise aktiivsuse kujunemisel. Kehalise kasvatuse tunnis kujunevad motivatsioonilised kogemused võivad kanduda üle ka koolivälisesse konteksti. Märksõnad: kehaline kasvatus, õpetamisstiilid, psühholoogilised põhivajadused, kehaline aktiivsus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Korvpallurite treeningu koormuse muutused 8-nädalase treeningu jooksul
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Leetma, Henri Elmar; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva töö eesmärk oli hinnata noorkorvpallurite sisemise, välise ja subjektiivse treeningkoormuse muutusi 8-nädalase treeningperioodi jooksul ning analüüsida nende näitajate omavahelisi seoseid. Metoodika: Tegemist oli longitudinaalse korduvmõõtmistega vaatlusuuringuga, milles osales 12 Eesti U16 vanuseklassi meeskorvpallurit. Sisemist treeningkoormust hinnati sRPE meetodi ning südame löögisagedusel põhineva kardiovaskulaarse koormuse abil. Välist treeningkoormust hinnati Polar Team Pro süsteemi lihaskoormuse näitaja põhjal. Lisaks hinnati sportlaste subjektiivseid heaolunäitajaid, sealhulgas väsimust, lihasvalu, stressi, unega seotud näitajaid ja treeningvalmidust. Andmeid koguti kogu 8-nädalase treeningperioodi jooksul. Tulemused: Tulemused näitasid statistiliselt olulisi muutusi nii sisemise kui ka välise treeningkoormuse näitajates. Muutused ilmnesid sRPE-põhises treeningkoormuses, kardiovaskulaarse koormuse ning lihaskoormuse näitajates, kuid muutused ei olnud kõigi parameetrite lõikes täielikult sarnased. Enamik subjektiivseid heaolunäitajaid ei muutunud statistiliselt oluliselt, kuid treeningvalmidus vähenes treeningperioodi lõpuosas. Sisemise ja välise treeningkoormuse näitajate vahel ilmnesid statistiliselt olulised positiivsed seosed. Lisaks esinesid statistiliselt olulised seosed treeningkoormuse ning subjektiivse väsimuse, lihasvalu ja subjektiivse koondhinde vahel. Kokkuvõte: Noorkorvpallurite treeningkoormus varieerus 8-nädalase treeningperioodi jooksul ning sisemise ja välise treeningkoormuse näitajad olid omavahel seotud, kirjeldades samal ajal treeningprotsessi erinevaid komponente. Tulemused rõhutavad erinevate treeningkoormuse mõõdikute kombineeritud kasutamise olulisust sportlaste koormuse, taastumise ja valmisoleku monitoorimisel. Märksõnad: korvpall, treeningkoormus, sisemine koormus, väline koormus, noorkorvpallurid
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Söömishäirete esinemissagedus jõuspordialade esindajate hulgas
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Rebane, Kristel; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Töö eesmärk: Kulturismi ja fitnessi alad on viimastel aastatel kiiresti populaarsust kogunud ja spordiregistri andmetel Eestis enim harrastatud ala. Siiani tehtud uuringud on näidanud, et esteetiliste alade esindajate hulgas esineb söömishäireid rohkem ning need on kõrgema riskiga spordialad võrreldes teiste spordialadega, kus sportlik tulemus põhineb objektiivselt mõõdetavate tulemuste alusel. Töö eesmärgiks on välja selgitada, kui palju esineb Eestis söömishäireid ja häirunud söömiskäitumist jõuspordialade harrastajatel, millistel aladel rohkem ja kas enim harrastussportlaste või võistlejate hulgas. Metoodika: Uuringusse osalejate leidmiseks jagati küsimustikku sotsiaalmeedia platvormidel, alaliitudele ja treeneritele emaili teel, kes said need edasi sportlastele suunata. Kriteeriumiteks oli vanus 18 – 35 eluaastat, jõuspordialaga tegelemise kogemus vähemalt 2 aastat. Uuringus osalejad said küsimustiku lingi, kus anonüümselt vastata söömishäire hindamise skaala küsimustikule (SHS) ja teemaga seotud täpsustavatele ning demograafilistele küsimustele. Kokku osales uuringus 57 inimest. Tulemused: Uuringus ei leitud seost söömishäire sümptomaatika ja ala harrastamise vahel. Suur osa uuringus osalejatest (42%) ületas SHS üldskoori lõikepunkti, mis viitab suurele riskile söömishäire tekkeks jõuspordialasid harrastades, seda eriti kulturismi ja fitnessi aladel. Statistiliselt olulist erinevust ei leitud võistlejate ja harrastajate vahel. Kokkuvõte: Varasemalt läbiviidud uuringutes on vastuolulisi tulemusi, mis puudutab söömishäirete esinemissagedust jõuspordialade esindajatel. Käesolev uuring näitas, et kulturismi ja fitnessi alasid harrastades on oluliselt suurem risk söömishäirete tekkeks. Edaspidi oleks vaja uurida kulturismi ja fitnessi alasid eraldi ning võrrelda neid üldpopulatsiooniga. Samuti on soovitatav kaasata teisi eriala spetsialiste, et hindamine ei põhineks ainult anonüümsel küsimustikul. Märksõnad: Söömishäired, kulturism ja fitness, jõutõstmine, võistlejad, harrastajad
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Tartu ja Tartumaa 4–6-aastaste treeningutes osalevate ja mitteosalevate laste peen- ja jämemotoorse võimekuse hindamine MABC-2 testiga
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Tolmoff, Tiina; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Hinnata Tartu ja Tartumaa 4–6-aastaste organiseeritud treeningutes osalevate ja mitteosalevate laste peen- ja jämemotoorset võimekust ning võrrelda seda treeningutes osalemise, soo ja vanuse lõikes. Metoodika: Uuringus osales 60 last (26 poissi ja 34 tüdrukut) vanuses 4–6 aastat, kes käisid Tartu linna ja Tartumaa lasteaedades. Laste liikumisaktiivsuse kohta täitsid lapsevanemad küsimustiku, mille abil selgitati välja laste osalemine organiseeritud treeningutes ning treeningute sagedus nädalas. Laste peen- ja jämemotoorse võimekuse hindamiseks kasutati Movement Assessment Battery for Children-2 (MABC-2) testi. Tulemused: Uuringus osales kokku 60 Tartu linnas ja Tartumaal elavat 4–6-aastat last. Kõikide laste liikumisaktiivsuse andmed koguti lapsevanemate täidetud küsimustiku abil. Motoorse koguskoori keskmised väärtused näitasid, et organiseeritud treeningutes osalevatel lastel oli keskmine tulemus kõrgem (12,1 ±2,8) võrreldes treeningutes mitteosalevate lastega (11,0 ±3,5). Sarnane tendents ilmnes ka treeningu sageduse põhjal: kaks või enam korda nädalas treeningutel osalenud laste keskmine tulemus (12,2 ±2,6) oli kõrgem võrreldes lastega, kes ei osalenud treeningutel või osalesid kuni üks kord nädalas (10,6 ±3,7). Sooliste erinevuste analüüs näitas, et tüdrukute keskmine motoorse koguskoori tulemus (12,1 ±3,0) oli kõrgem kui poistel (10,7±3,4). Vanuserühmade lõikes tulemused ei erinenud oluliselt. MABC-2 testi komponentide analüüs näitas, et kõrgeimad keskmised tulemused saadi viskamise-püüdmise komponendis (11,5 ±2,9), samas kui käelise osavuse (10,8 ±3,0) ja tasakaalu (11,1 ±3,4) tulemused olid mõnevõrra madalamad. Motoorse võimekuse jaotuse põhjal kuulus enamik lastest rohelisse tsooni (93%), mis viitab eakohasele motoorsele arengule. Punasesse tsooni (<5. protsentiil) kuulus 7% lastest, samas kui kollasesse tsooni (6–15. protsentiil) ei kuulunud ühtegi last. Kokkuvõte: Käesoleva uuringu tulemused näitasid, et organiseeritud treeningutes osalevatel 4–6-aastastel lastel oli keskmine motoorne võimekus kõrgem võrreldes mitteosalevate lastega, kuid erinevus ei olnud statistiliselt oluline (p > 0,05). Sarnane tendents ilmnes ka treeningu sageduse puhul. Sooliste erinevuste analüüs näitas, et tüdrukute motoorne võimekus oli keskmiselt kõrgem kui poistel, kuid ka see erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Enamik uuritud lastest kuulus MABC-2 testi alusel eakohase motoorse arengu tasemele, kuid neljal lapsel (7%) tuvastati motoorne mahajäämus. Märksõnad: eelkooliealised lapsed, peen- ja jämemotoorsed oskused, organiseeritud treeningud, motoorne võimekus, Movement Assessment Battery for Children-2 (MABC-2)
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Õuevahetundide rakendamisega seotud hoiakud ja kogemused Eesti kooliõpetajatel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Petrovitš, Alvar; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Õuevahetundide rakendamisega seotud hoiakud ja kogemused Eesti kooliõpetajatel Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli selgitada Eesti kooliõpetajate hoiakuid ja kogemusi õuevahetundide rakendamise suhtes ning analüüsida õpetajate hinnanguid õuevahetundide võimalike seoste osas õpilaste õpivõimele, sotsiaalsetele suhetele, kehalisele aktiivsusele ja üldisele rahulolule kooliga. Metoodika: Uuringus kombineeriti kvantitatiivset ja kvalitatiivset lähenemist. Andmed koguti ankeetküsitluse abil 159 õpetajalt viieteistkümnest Eesti üldhariduskoolist. Küsimustik koosnes Likert-skaalal põhinevatest väidetest ning avatud küsimustest, mis võimaldasid koguda nii arvulisi hinnanguid kui ka sisulisi selgitusi. Andmeid analüüsiti kirjeldava statistika, koondindeksite ja avatud vastuste sisuanalüüsi abil. Tulemused: Õpetajate hoiakud õuevahetundide suhtes olid valdavalt positiivsed, keskmised hinnangud jäid vahemikku 3,36-4,40. Kõrgeimalt hinnati väidet, et õuevahetunnid ei mõjuta negatiivselt õpetamismeetodit (keskmine hinnang 4,40±0,73), millega nõustus 90% õpetajatest. Samuti toetati õuevahetundide aastaringset rakendamist (keskmine hinnang 4,25±0,92; 82% vastanutest positiivne hoiak). Madalaima hinnangu sai tunniga jätkamise lihtsus pärast õuevahetundi (keskmine hinnang 3,36±0,74; 39% vastanutest positiivne hoiak). Koondindeksite omavaheliste seoste analüüs näitas, et kõik kolm käsitletud dimensiooni olid omavahel positiivselt seotud. Tugevaim seos ilmnes õpivõime ja õpikeskkonna mõju ning õpilaste omavaheliste suhete ja kooliga rahulolu indeksi vahel (r=0,711). Avatud vastustes rõhutati positiivsete aspektidena kehalise aktiivsuse suurenemist (n=151) ja viibimist värskes õhus (n=125) ning negatiivsetena ajakulu (n=118) ja raskuseid tunniga alustamisel (n=102). Kokkuvõte: Uuringu põhjal võib järeldada, et õuevahetunnid on õpetajate hinnangul väärtuslik osa koolipäevast, mis toetab õpilaste terviklikku arengut. Nende tõhus rakendamine eeldab teadlikku korraldust ja koolipoolset toetust, et vähendada takistusi ja maksimeerida positiivset mõju. Õuevahetundide laiemaks ja tõhusamaks rakendamiseks on oluline tähelepanu pöörata sobiva koolikeskkonna loomisele ning toetada õpetajate teadlikkust ja koostöist kaasamist. Märksõnad: õuevahetund, õpetajate hoiakud, koolikeskkond, õpilaste heaolu, kehaline aktiivsus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Muutused funktsionaalsetes, subjektiivsetes ja gaasivahetuse parameetrites 45 minutilise tugeva pingutusega jooksu tagajärjel meesjooksjatel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Vallimäe, Viljar; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Analüüsida 45-minutilise ühtlase submaksimaalse koormuse mõju aktiivselt vastupidavusalaga tegelevate meeste füsioloogilistele, subjektiivsetele ja gaasivahetuse parameetritele ning tajutud väsimusele, võrreldes enne ja peale koormust teostatud kasvavate koormustega testide tulemusi. Metoodika: Uuringus osales 9 pikamaajooksuga tegelevat meest vanuses 35,2 ± 6,7 aastat. Vaatlusalused sooritasid kasvavate koormustega testi, kus fikseeriti iga minuti järel südame löögisagedus (SLS), pingutuse tajutav raskusaste (RPE) ja gaasivahetuse parameetrid. Teisel testimisel sooritati ühtlase intensiivsusega 45-minutiline test intensiivsusel, mida uuritav oli võimeline taluma ligikaudu 60 minutit. Testil registreeriti iga 5 minuti järel SLS ja RPE ning iga 10 minuti järel määrati vere laktaadi kontsentratsioon (La). Lisaks mõõdeti vaatlusaluste kehakaalu ja väsimust enne ja pärast testi. 10 minutit peale 45-minutilist testi sooritati uuesti kasvavate koormustega test. Tulemused: 45-minutilise ühtlase intensiivsusega testil suurenesid statistiliselt oluliselt SLS, minutiventilatsioon (VE), La ja RPE (kõigil p < 0,05). Hapnikutarbimises (VO₂) statistiliselt olulisi muutusi testi käigus ei ilmnenud (p > 0,05). Testi järgselt vähenes statistiliselt oluliselt kehakaal ning suurenes tajutav väsimus (p < 0,05). 45-minutilise testi järel sooritatud kasvavate koormustega testil vähenesid statistiliselt oluliselt testi kestus, VO₂max, SLSmax, kiirus VO₂max tasemel ning maksimaalne võimsus (p < 0,05). Samuti vähenesid ventilatsioonilävede (VT1 ja VT2) SLS, absoluutne võimsus ja jooksukiirus (p < 0,05). VE, VT1 RPE-s ning VT2 suhtelises võimsuses statistiliselt olulisi muutusi ei ilmnenud (p > 0,05). Kokkuvõte: 45-minutiline ühtlane submaksimaalne koormus põhjustas füsioloogiliste näitajate ja tajutud väsimuse olulisi muutusi. Kuigi VO₂ püsis testi vältel suhteliselt stabiilsena, suurenesid oluliselt SLS, VE, La ja RPE. Koormusjärgselt olid oluliselt alanenud nii funktsionaalsed, kui gaasivahetuse parameetrid, samas kui tajutav koormuse hinnang ei muutunud. Märksõnad: submaksimaalne koormus, esimene ventilatsioonilävi, teine ventilatsioonilävi, maksimaalne hapnikutarbimine, südame löögisagedus, vere laktaadi kontsentratsioon, RPE
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Õpilaste hinnangud koolihoovi võimaluste kasutamise kohta õuevahetunnis
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Laager, Maily; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli anda ülevaade Eesti I ja II kooliastme õpilaste hinnangutest koolihoovi aktiivsete tegevusvõimaluste kohta. Metoodika: Magistritöös kasutati varasema uuringu käigus kogutud andmeid ning analüüsiti koolihoovi aktiivsete tegevusvõimaluste ja õuevahetunniga seotud küsimusi. Küsimustik sisaldas Likert'i skaala väiteid ning avatud küsimusi. Uuringus osalesid 3.–6. klassi õpilased 15 põhikoolist Eesti erinevatest piirkondadest. Kõik koolid olid osa programmist „Liikuma Kutsuv Kool“. Käesoleva magistritöö valimi moodustasid 756 õpilast, kellest üle poole olid tütarlapsed (55,7%; n=421). Andmete analüüsiks kasutati kvantitatiivset ja kvalitatiivset uurimismeetodit. Tulemused: Õpilaste hinnangud koolihoovi võimalustele olid üldiselt positiivsed, kõige kõrgemalt hinnati koolihoovi ruumikust (M=4,52±0,80), roheluse olemasolu (M=4,29±0,20) ning võimalusi sõpradega koos aega veeta (M=4,30±0,91). Madalaima hinnangu sai väikevahendite kättesaadavus (M=3,42±1,21). Nooremad õpilased (3. klass) hindasid koolihoovi võimalusi oluliselt kõrgemalt kui vanemad õpilased (p<0,05). Maakoolide õpilased hindasid oluliselt kõrgemalt väikevahendite kättesaadavust ning piisava roheluse olemasolu võrreldes linnakoolide õpilastega (p<0,001). Samas hindasid linnakoolide õpilased oluliselt kõrgemalt pallimängudeks vajalike väljakute olemasolu koolihoovis võrreldes maakoolide õpilastega (p<0,001). Avatud vastustes tõid ligi veerand õpilastest (24,5%) välja, et nad on olemasolevate võimalustega rahul, kuid rõhutati vajadust peamiselt mänguväljaku (tüdrukud 26,4%; poisid 9,8%), ronimisvõimaluste lisamise (tüdrukud 23,7%; poisid 15,5%), rohkem ruumi ja mitmekesisemate tegevusvõimaluste (tüdrukud 21,6%; 14,3%) ning väikevahendite parema kättesaadavuse (tüdrukud 17,7%; poisid 28,7%) järele. Kokkuvõte: Käesoleva uuringu tulemustest saab järeldada, et koolihoovi väärtust ei määra üksnes seal olemasolevate võimaluste hulk, vaid nende vastavus õpilaste vajadustele ning kasutusvõimaluste paindlikkus. Koolikeskkonna arendamisel on oluline arvestada õpilaste erinevate eelistuste ja vanuseliste eripäradega ning kaasata õpilasi keskkonna kujundamisse. Märksõnad: Koolihoov, kehaline aktiivsus, liikumisvõimalused, õuevahetund, õpilaste hinnangud, koolikeskkond.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Gümnasistide kehaline ettevalmistus ajateenistuseks
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Värä, Ardo; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö esimene eesmärk oli analüüsida “Koos vormi” treeningprogrammi efektiivsust valmistamaks ette potentsiaalseid kutsealuseid algavaks ajateenistuseks. Teine eesmärk oli hinnata noorte järjepidevust iseseisvalt treenides ja arendades oma kehalisi võimeid veebipõhise treeningprogrammi abil. Metoodika: Töö käigus viidi valimi seas läbi kaks Kaitseväe kehaliste võimete kontrolltesti (edaspidi KVKT), mis koosneb kolmest osast: käte kõverdamine toenglamangus 2 minuti jooksul, istessetõusud selililamangus 2 minuti jooksul ja 3200 meetri jooks. Esimese testimise järgselt anti uuringus osalejatele üldist tagasisidet testi tulemuste kohta ja suunati nad seejärel läbi FitQ platvormi iseseisvalt “Koos vormi” 12 nädalat kestvat treeningprogrammi läbima. Pärast 12 nädalat kestnud iseseisvat treenimist kogunesid uuringus osalejad kokku, et sooritada samadel alustel uuesti KVKT-i. Seejärel täitsid uuringus osalejad elektroonilise tagasiside küsimustiku kasutades Google Formsi keskkonda. Kogutud andmeid analüüsiti kvantitatiivselt, kasutades kirjeldavat statistikat ning vajadusel seoste analüüsi meetodeid - aritmeetilist keskmist ja standardhälvet. Statistiliselt olulisi erinevusi hinnati läbi Student T-testi. Tulemused: KVKT-i tulemused enne ja pärast “Koos vormi” treeningprogrammi läbimist jäid kahe mõõtmise lõikes sarnasele tasemele. Esimese KVKT-i tulemus oli 180,2 ± 57,3 (keskmine ± SD) punkti ning kordustestimise tulemus 182,5 ± 57,1 punkti (p > 0,05). Kätekõverduste esimese KVKT-i tulemus oli 49,9 ± 17,6 kordust, kordustesti ajal 54,3 ± 19,9 kordust. Istessetõuse sooritati esimesel mõõtmisel 51,8 ± 20,0 kordust ja kordustesti ajal 56,2 ± 20,7 kordust. Keskmine jooksuaeg esimesel mõõtmisel oli 18:15 ± 2:25 ja kordustestimisel 19:16 ± 3:40. Kokkuvõte: “Koos vormi” programmi efektiivsust ei olnud võimalik adekvaatselt hinnata, sest osalejad ei täitnud programmi piisavas mahus. Gümnaasiumi noortel napib järjepidevust 3 kuud kestvas uuringus osalemiseks ja iseseisvalt veebikeskkonnas oleva treeningprogrammi abil oma kehaliste võimete arendamiseks. Märksõnad: ajateenistus, kehaline võimekus, iseseisev treenimine, Koos vormi, FitQ
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Rühmvõimlejate motivatsioon treeningu- ja võistluskontekstis ning selle seosed võistlustulemustega
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Tamme, Augustiine; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Hinnata rühmvõimlejate treening- ja võistlusmotivatsiooni tüüpe ning selgitada, kuidas erinevad motivatsioonitüübid seostuvad nende võistlustulemusega. Metoodika: Uuring oli küsimustike põhine ning koosnes kahest mõõtmisest, mõõtmiste vahele jäi üks nädal. Vastajateks olid Eesti rühmvõimlejad, neljast erinevast vanuseklassist ja kokku viiest erinevast võimlemisklubist, kokku 136 võimlejat. Uuringus hinnati rühmvõimlejate motivatsiooni nii treeningul kui ka võistlustel ning hiljem nende seost võistlustulemusega. Tunnuste kirjeldamiseks leiti keskväärtused ja standardhälbed, vanusegruppide erisusi seletati sõltumatute gruppide t-testiga ning tunnuste vaheliste seoste hindamiseks viidi läbi rajaanalüüs. Tulemused: Käesolevas töös hinnati ja käsitleti erinevaid motivatsioonitüüpe ning nende seost võistlustulemustega. Rühmvõimlejate motivatsioonitüübid treeningul on suuresti seotud ka nende võistlusmotivatsiooniga, kuna tunnused andsid positiivse ning olulise seose. Lisaks tuli välja seos vanuse ja amotivatsiooni vahel, nimelt mida kõrgem oli sportlase vanus, seda suurem oli ka tema amotivatsioon võrreldes noorematega. Ilmnes ka otsene negatiivne statistiliselt oluline seos treeningu intojektiivse motivatsiooni ja võistlustulemuse vahel. Kokkuvõte: Töö tulemuste põhjal on soovituslik pöörata tähelepanu vanusega seotud motivatsiooni muutustele ning ka treeningkeskkonnale, sest treeningul kogetud motivatsioonilised kogemused võivad kanduda üle võistlussituatsiooni. Eriti tuleks pöörata tähelepanu vanematele sportlastele ning ennetada amotivatsiooni tõusu. Märksõnad: treeningmotivatsioon, võistlusmotivatsioon, rühmvõimlejad, võistlustulemus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Abiturientide arvamused kehaliste võimete mõõtmisest liikumisõpetuses
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Vesinurm, Geili; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli selgitada õpilaste arvamused kehaliste võimete mõõtmisest liikumisõpetuse tundides. Metoodika: Töö oli kvalitatiivne uuring. Uuringus osales 36 abiturienti, kellest 17 olid noormehed ja 19 tütarlapsed. Andmete kogumiseks viidi läbi kuus fookusgrupi intervjuud. Peale intervjuude läbiviimist need transkribeeriti ning kodeeriti. Tulemused: Õpilaste arusaamad kehaliste võimete mõõtmise eesmärgist on mitmekesised ning keskenduvad eelkõige enesehindamisele ja arengu jälgimisele. Samuti nähti mõõtmistes laiemat eesmärki, näiteks ülevaate saamist noorte üldisest tervislikust seisundist ja selle muutustest ajas. Käedünamomeetria test ülakeha jõu mõõtmiseks oli õpilaste meelest kõige meeldivam, kuid 20 m süstikjooks aeroobse vastupidavuse mõõtmiseks kõige ebameeldivam. Samuti öeldi, et kui õpetajad selgitavad testide läbiviimist, näitavad ette tehnikat ja kasutavad elulisi näiteid, siis need toetavad arusaamist ja mõistmist paremini. Õpilaste arvamused kehaliste võimete mõõtmise olulisuse kohta olid erinevad ja peegeldasid nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi. Negatiivsed arvamused olid seotud hindamisega, mida peeti ebaõiglaseks ja stressi tekitavaks. Testide eel kogevad õpilased erinevaid emotsioone, millest populaarseim oli ärevus. Õpilaste hinnangul peaksid kehaliste võimete mõõtmised kuuluma koolide liikumisõpetuse ainekavadesse ning neid peaks sooritama kaks korda õppeaastas. Kokkuvõte: Käesoleva magistritöö tulemused näitavad, et abiturientide suhtumine kehaliste võimete mõõtmisele on üldiselt positiivsed. Õpilastele meeldib jälgida enda arengut ajas ning võrrelda tulemusi varasemate sooritustega. Motivatsiooni mõjutab suurel määral õpetaja roll, juhendamine ja positiivne tagasiside aitavad vähendada stressi ja pinget. Õpilaste jaoks on oluline, kuidas teste läbi viiakse ja korraldatakse. Märksõnad: Kehaline võimekus, liikumisõpetus, õpilased, mõõtmine, FitBack
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kalastussportlaste liikumisaktiivsus ja emotsionaalne heaolu ning seosed nende vahel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Možajev, Andreas; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärk oli kirjeldada kalastussportlaste liikumisaktiivsust ja emotsio-naalset heaolu ning hinnata nendevahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärk kirjeldada jääpüügi võist-lussituatsiooni liikumisaktiivsuse mustrit. Metoodika: Uuringus osales 10 kalastussportlast. Liikumisaktiivsust hinnati Baecke harjumus-pärase kehalise aktiivsuse küsimustiku alusel ning emotsionaalset heaolu emotsionaalse enese-tunde küsimustiku teise versiooni (EEK-2) alusel. Vaatlusalused jaotati Eesti koondislasteks ja koondise kandidaatideks. Võistlussituatsiooni liikumisaktiivsust mõõdeti jääpüügi maailma-meistrivõistlustel aktseleromeetriga viiel sportlasel. Seoste hindamiseks kasutati korrelatsioo-nanalüüsi. Tulemused: Baecke küsimustiku põhjal ilmnes, et liikumisaktiivsus jaotus töö-, spordi- ja vaba aja-valdkonna vahel ning koondise kandidaatidel olid töö-, spordi- ja koondskoori näitajad üld-joontes kõrgemad kui koondislastel. Osalejate liikumisaktiivsus oli keskmine. Emotsionaalse enesetunde küsimustiku alusel olid punktiskoorid valdavalt madalad ning riskirühma kuulumist äralõikepunktide alusel esines harva. Riskinäitajad ilmnesid üksikjuhtudel väsimuse- ja une-valdkonnas. Aktseleromeetria tulemused näitasid, et võistlussituatsioonis domineeris mitteak-tiivne aeg ja kerge kehaline aktiivsus, samas mõõdukat ja tugevat aktiivsust kogunes vähem. Korrelatsioonanalüüsis ilmnesid tugevad seosed Baecke koondskoori ja spordiindeksi vahel, kuid olulist seost emotsionaalse heaolu näitajatega ei ilmnenud. Kokkuvõte: Kalastussportlaste liikumisaktiivsus on keskmine ja emotsionaalne heaolu riski-vaba, kuid üksikjuhtudel ilmnesid väsimuse ja unevaldkonna riskinäitajad. Võistlussituatsiooni liikumisaktiivsuse muster oli valdavalt madala intensiivsusega. Töö annab Eesti kontekstis es-mase empiirilise ülevaate ning loob aluse edasistele uuringutele suurema valimiga. Märksõnad: kalastussport, liikumisaktiivsus, aktseleromeeter, emotsionaalne heaolu, EEK-2
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesmärgiseadmise mõju 13–15-aastaste naissoost võrkpallurite treeningmotivatsioonile ja enesetõhususele
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Eskla, Hannes; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk. Magistritöö eesmärgiks oli hinnata süsteemse eesmärgiseadmisega seotud muutusi treeningmotivatsioonis ja tajutud enesetõhususes 13–15-aastaste naissoost võrkpallurite treeningrühmas nelja nädala pikkuse sekkumisperioodi jooksul. Metoodika. Uuringus osales 11 naissoost noort vanuses 13–15 aastat, kes harjutasid võrkpalli organiseeritud treeningrühmas. Rakendati kvaasi-eksperimentaalset enne–pärast mõõtmisega disaini. Sekkumine hõlmas protsessile suunatud eesmärkide seadmise õpetamist, individuaalsete eesmärkide sõnastamist ning nende iseseisvat jälgimist nelja nädala jooksul. Treeningmotivatsiooni mõõdeti täiendatud spordimotivatsiooni skaalaga (SMS-II) ja tajutud enesetõhusust üldise enesetõhususe skaalaga (GSE). Andmeid analüüsiti paaris t-testide, kirjeldava statistika ja korrelatsioonianalüüsiga. Lisaks koguti treeneri vaatlusandmeid sportlaste pingutuse, kaasatuse ja protsessieesmärkide täitmise kohta. Tulemused. Statistiliselt olulisi muutusi ei ilmnenud, mis oli väikest valimit ja sekkumise kestust arvestades oodatav. Coheni efektisuuruste põhjal ilmnesid suurimad positiivsed muutused omaksvõetud regulatsioonis ja tajutud enesetõhususes, mis klassifitseerusid keskmise suurusega efektideks. Amotivatsioon näitas väikest langust. Korrelatsiooninanalüüs tuvastas tugeva positiivse seose omaksvõetud regulatsiooni ja enesetõhususe ning sisemise motivatsiooni ja pealesurutud regulatsiooni vahel. Vaatlusandmed kinnitasid sportlaste läbivalt kõrget kaasatust ja eesmärgipärast tegutsemist. Kokkuvõte. Süsteemne eesmärgiseadmine näitas positiivseid psühholoogilisi suundumusi noorsportlaste treeningmotivatsioonis ja tajutud enesetõhususes. Tulemused viitavad, et protsessile suunatud eesmärkide seadmine ja jälgimine võib toetada treeningu isiklikku väärtustamist ja usku enda võimekusse. Pikemaajalised ja suurema valimiga uuringud on vajalikud leidude kinnitamiseks. Motivatsiooniga seotud tegurite paremaks mõistmiseks on soovitatav lisaks kvantitatiivsetele andmetele analüüsida treenitavate hoiakuid ka kvalitatiivse info põhjal. Võrkpalli kontekstis võiks eesmärgistamisel põhineva sekkumise psühholoogilist mõju suurendada ka meeskonnapõhise lähenemise rakendamine. Märksõnad: eesmärgiseadmine, treeningmotivatsioon, enesetõhusus, noorsportlased, võrkpall
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Mänguelementide ja ründepositsioonide sooritusnäitajate seos mängu tulemusega võrkpallis Barrus/Võru VK näitel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Kubi, Kerli; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Uurimistöö eesmärk oli analüüsida Barrus/Võru VK 2025/2026 hooaja mänguelementide statistikat, selgitada välja, millised mänguelemendid ja positsioonipõhised näitajad on kõige tugevamalt seotud mängude lõpptulemusega ning millised neist ennustavad kõige enam mängu tulemust. Metoodika: Uuringus analüüsiti Barrus/Võru VK hooaja 2025/2026 34 mängu sekundaarseid andmeid. Need andmed koguti Data Volley tarkvara abil ja süstematiseeriti Microsoft Excelis. Analüüsis kasutati meeskonna üldnäitajaid ja positsioonipõhiseid (nurga-, tempo- ja diagonaalründaja) sooritusandmeid. Mänguelementide ja neljapallisel skaalal kodeeritud mängutulemuse vaheliste seoste ning ennustavate tegurite selgitamiseks kasutati korrelatsioon- ja regressioonanalüüsi. Statistilise olulise nivooks määrati α = 0,05. Tulemused: Võidetud ja kaotatud mängude võrdlus näitas statistiliselt olulisi erinevusi üldises rünnaku- (p < 0,001), servi- (p < 0,001) ja blokiefektiivsuses (p = 0,002). Mänguelementide analüüs kinnitas, et lõpptulemusega on kõige tugevamalt seotud rünnaku- (ρ = 0,632) ja serviefektiivsus (ρ = 0,631), mõõdukas blokiefektiivsus (ρ = 0,512), samas kui vastuvõtul olulist seost ei ilmnenud (ρ = 0,336). Selgus, et rünnaku-, servivead ja ebakorrektne blokk ei ole statistiliselt olulises seoses mängu tulemusega, kuid vastuvõtuvead näitasid olulist negatiivset seost (ρ = -0,501). Positsioonipõhises analüüsis osutusid tulemusega kõige tugevamalt seotuks nurgaründajate servipunktid (ρ = 0,405), temporündajate bloki- (ρ = 0,347) ja rünnakupunktid (ρ = 0,504). Diagonaalründaja näitajad püsivad tulemusest sõltumata stabiilsena. Regressioonmudel (R2 = 0,765) kinnitas, et mängu tulemust ennustavad kõige täpsemalt meeskonna rünnaku-, servi- ja blokiefektiivsus, vastuvõtuvigade vähesus ning nurgaründajate servipunktid. Kokkuvõte: Barrus/Võru VK meeskonna edu aluseks on kõrge rünnakuefektiivsus ja agressiivne serv. Võidu saavutamisel on määravaks nurgaründajate panus servil ja temporündajate aktiivsus võrgul, samas kui diagonaalründaja roll on tagada meeskonna püsiv stabiilsus sõltumata mängu tulemusest. Töö tulemused annavad treeneritele praktilisi suuniseid treeningprotsessi optimeerimiseks, rõhutades serviefektiivsuse ja vastuvõtu stabiilsuse olulisust. Märksõnad: võrkpall, Data Volley, mänguelementide efektiivsus, ründepositsioonid.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti A koondise ja U23 koondise sõudjate kehalise töövõime muutused aastase treeningperioodi jooksul
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Pihlak, Reigo; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida Eesti A koondise sõudjate ja U23 koondise sõudjate kehalise töövõime muutuseid aastase treeningperioodi jooksul ning võrrelda kahe grupi arenguid. Metoodika: Uuringus osales 17 meessõudjat (eliit n=6 ja U23 n=11). Uuritavate kehalist töövõimet hinnati kolmel korral hooaja jooksul astmelise koormustestiga. Mõõdeti maksimaalset (VO2max) ja suhtelist hapnikutarbimist (VO2max/kg), aeroobse (AeL, PAeL) ja anaeroobse (AnL, PAnL) läve näitajaid, maksimaalset aeroobset võimsust (Pamax) ning maksimaalset võimsust (Pmax). Lisaks analüüsiti treeningmahtu ja treeningute jaotust intensiivsustsoonides (Z1-Z3) ettevalmistus- ja võistlusperioodil. Tulemused: Tulemused näitasid, et eliitgrupi sportlastel toimus hooaja jooksul suurem töövõime areng võrreldes U23 grupiga eriti aeroobse ja anaeroobse läve võimsusnäitajates. Maksimaalse hapnikutarbimise muutused ei olnud lineaarsed, samal ajal kui submaksimaalsel intensiivsusel saavutatud võimsusnäitajad näitasid arengut selgemalt. Eliitgrupi töövõime paranemine toimus samaaegselt treeningmahu vähenemisega, mis viitab efektiivsele treeningute periodiseerimisele. U23 uuritavatel püsis treeningmaht stabiilsena ning töövõime paranemine oli ka väiksem. Kokkuvõte: Kokkuvõttes näitas uuring, et sõudjate töövõime areng sõltub mitmete tegurite koosmõjust, sealhulgas treeningute intensiivsuse jaotusest, periodiseerimisest ning sportlaste füsioloogilistest ja antropomeetrilistest omadustest. Märksõnad: sõudmine, VO2max, VO2max/kg,, treeningmaht, treeningute intensiivsus, aeroobne lävi, anaeroobne lävi
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Jalalihaste jõu, keha koostise ja aeroobse töövõime seosed võistlustulemustega 15–18-aastastel meesujujatel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Lindepuu, Marie; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida 15–18 aastaste meesujujate jalalihaste jõu, keha koostise ja aeroobse töövõime seoseid 100 ja 400 meetri vabaujumise võistlustulemustega pikaraja basseinis. Metoodika: Uuringus osales 17 noormeest vanuses 15–18 eluaastat, kes on ujumises Eesti tipptasemel ja kes treenisid regulaarselt keskmiselt 15 h nädalas, mis sisaldas ujumis- ja jõusaalitreeninguid. Uuring viidi läbi Tartu Ülikooli Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis. Uuritavatel mõõdeti antropomeetrilised näitajad ja keha koostise näitajad DXA (dual energy X-ray absorptiometry) aparaadiga. Sooritati ka kasvava koormusega test veloergomeetril kuni suutlikkuseni, kus mõõdeti ujujate kehalise töövõime näitajad. Jalalihaste maksimaalne isokineetiline jõud määrati 60°/s ja 180°/s nurkkiirusel ning jalalihaste isokineetiline jõu-vastupidavus määrati reie nelipealihase 20 korduse jooksul nurkkiirusel 200°/s. Uuringus on kasutatud noormeeste 100 ja 400 meetri pikaraja vabaujumise võistlustulemusi, mis on arvesse võetud 31.12.2025 seisuga. Suurim World Aquatics (WA) punktisumma on uuringus osalejate seas 806, mis näitab kõrgetasemelist valimit. Tulemused: Uuringus leiti statistiliselt oluline seos reie nelipealihase isokineetilise kogutöö ja 100 m vabaujumise tulemuse vahel (r = 0,518; p = 0,033). Teiste määratud füsioloogiliste näitajate ning WA punktitulemuste vahel seoseid ei leitud. 400 m vabaujumise tulemuse ja ühegi uuritud näitaja vahel samuti statistiliselt olulisi seoseid ei leitud (p > 0,05). Kokkuvõte: Saadud tulemused viitavad sellele, et maksimaalset ujumissooritust mõjutavad tegurid on distantsispetsiifilised ning mitmefaktorilised. Üksikute füsioloogiliste näitajate ja võistlustulemuste vahel valdavalt statistiliselt olulisi seoseid ei ilmnenud. See tähendab, et enamik uuritud näitajaid ei olnud ei 100 m ega 400 m vabaujumise tulemuste seisukohalt määrava tähtsusega. Märksõnad: ujujad, keha koostis, aeroobne töövõime, jalalihaste jõud, võistlustulemus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kehalise aktiivsuse kavatsuse ja tegeliku käitumise vahelist lahknevust mõjutavad tegurid: süstemaatiline ülevaade objektiivselt mõõdetud andmetele toetuvatest uuringutest
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Muda, Rein; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli süstemaatiliselt analüüsida kavatsuse ja objektiivselt mõõdetud kehalise aktiivsuse vahelist lahknevust ning selgitada välja, millised psühholoogilised tegurid omavad suurimat seletusjõudu kavatsuse-käitumise lahknevuse sildamisel. Metoodika: Teaduskirjanduse otsing viidi läbi andmebaasides PubMed, ScienceDirect ja SpringerLink. Süstemaatilisse ülevaatesse kaasati originaaluuringud, mis kasutasid kehalise aktiivsuse mõõtmiseks objektiivseid seadmeid (aktseleromeetria, pedomeetria, Fitbit) ja analüüsisid kavatsuse-käitumise lahknevust, rakendades muuhulgas reaalajas ökoloogilist hetkehindamist (EMA). Allikate otsinguperiood oli 01.01.2010–01.02.2026. Selekteerimise tulemusel kaasati analüüsi 9 teadusartiklit, mille metoodilist kvaliteeti hinnati Quality Assessment Tool for Observational Cohort and Cross-Sectional Studies kriteeriumide alusel. Tulemused: Analüüs koondas andmed 2407 indiviidi kohta. Tulemused kinnitasid, et subjektiivne kavatsus on ebatäpne tegeliku liikumise ennustaja: enesekohastes küsimustikes hinnatakse aktiivsust keskmiselt 13,79% üle ning reaalajas jääb lausa kuni 84% seatud lühiajalistest kavatsustest ellu viimata. Kõige võimsamateks seose sildajateks osutusid harjumuse tugevus (Est = 0,794), mis toimib "turvavõrguna" ka madala teadliku motivatsiooni korral, ning vanemaealiste puhul kõrge enesetõhusus. Edukaid kavatsejaid eristavad ebaõnnestujatest ka positiivsed afektiivsed seisundid (nt hea meeleolu) ning sotsiaalne tugi. Seevastu igapäevased barjäärid (väsimus ja ajapuudus) ning eesmärkide konflikt olid peamised kavatsuse-käitumise lahknevuse süvendajad. Kokkuvõte: Kavatsus on liikumise algatamiseks vajalik, kuid selle püsivaks elluviimiseks ebapiisav tegur. Kavatsuse ja tegeliku kehalise aktiivsuse lahknevuse vähendamine sõltub kriitiliselt automaatsetest protsessidest (harjumus), heast emotsionaalsest meelestatusest, enesetõhususest ja isiku suutlikkusest reaalajas barjääre ületada. Kehalise aktiivsuse sekkumisprogrammid peaksid üksnes motivatsiooni tõstmise ja traditsioonilise planeerimise kõrval keskenduma püsivate harjumuste kujundamisele, sotsiaalse toe pakkumisele ning situatsioonilise eesmärkide konflikti juhtimisele reaalajas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Üldhariduskoolide liikumis- ja spordivahendite vajadused seoses liikumisõpetuse ainekavaga tartu linna koolide näitel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Lillemets, Keliis; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli selgitada Tartu linnas asuvate koolide sportimispaikade ja -vahendite olukord ja võimalused liikumisõpetuse õpitulemuste saavutamiseks. Eesmärgi täitmiseks püstitati 5 ülesannet. Metoodika: Tegemist on kvalitatiivse ja kvantitatiivse uurimusega, kus andmeid koguti poolstruktueeritud intervjuudega, mis viidi läbi 2026. aasta kevadel. Valimi moodustasid 7 koolis töötavat ja liikumisõpetusega kokku puutunud isikut. Andmete töötlemiseks kasutati temaatilist analüüsi. Tulemused: 2024. aasta üleriigilise Sportimistinigmuste kaardistamise uuringu põhjal selgus, et Eesti üldhariduskoolide rahulolu spordivahenditega oli mõnevõrra kõrgem kui rahulolu sportimispaikadega. Tartu linna koolides läbiviidud intervjuudest selgus, et kuigi spordivahendite olukord on viimastel aastatel paranenud, esineb koolide vahel endiselt erinevusi. Hästi varustatud koolides oli võimalik pakkuda mitmekesisemaid liikumistegevusi, samas kui kehvemate tingimustega koolides piirasid õppetööd eelkõige ruumipuudus, väikesed või puuduvad võimlad, amortiseerunud rajatised ja piiratud hoiustamisvõimalused. Õpetajate hinnangul parandab piisav vahendite olemasolu tunni kvaliteeti, suurendab õpilaste aktiivset osalemist ja võimaldab tegevusi mitmekesistada. 2024. aasta Haridus- ja Teadusministeeriumi toetuse abil soetati koolidesse erinevaid spordi- ja liikumisvahendeid, mis aitasid parandada vahendite üldist olukorda. Koolide hinnangul toetavad olemasolevad ja juurde soetatud vahendid üldiselt liikumisõpetuse ainekava täitmist, kuid selle tõhusamaks rakendamiseks vajavad parandamist ka sportimispaigad, eelkõige võimlad, staadionid, hoiuruumid, jõusaalid, ujulad ja riietusruumid. Kokkuvõte: Töö tulemustes selgub, et Tartu linna üldhariduskoolides on liikumis- ja spordivahendid liikumisõpetuse korraldamisel olulisel kohal, kuid nende kasutamise võimalused sõltuvad kooli ruumilistest tingimustest, vahendite kättesaadavusest ja õpetaja oskusest neid õppetöös rakendada. Riiklik toetus aitas koolidel vahendite valikut täiendada, kuid koolide vajadused ulatuvad üksikute vahendite soetamisest kaugemale ja puudutavad laiemalt liikumisõpetuse füüsilise õpikeskkonna parandamist. Märksõnad: kvaliteetne liikumisõpetus, kehaline kirjaoskus, spordivahendid
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kehaline aktiivsus ja kehalised võimed sõltuvalt organiseeritud spordis osalemisest ja kehakaalust Tartu linna 9. klassi õpilastel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Tuul, Teesi; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Kehaline aktiivsus ja kehalised võimed sõltuvalt organiseeritud spordis osalemisest ja kehakaalust Tartu linna 9. klassi õpilastel Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli selgitada välja Tartu linna 9. klassi õpilaste kehalised võimed ja kehaline aktiivsus ning leida, kas esineb erinevusi sõltuvalt organiseeritud spordis osalemise sagedusest ja kehakaalust. Metoodika: Uuringus osales 60 õpilast, neist 28 poisid ning 32 tüdrukud, vanuses 15-16 eluaastat. Uuritavate kehaliste võimete hindamiseks kasutati nelja testi: 4x10 m süstikjooks, kämbla dünamomeetria (parem ja vasak käsi), paigalt kaugushüpe ja 20m lõikudega tõusva kiirusega vastupidavusjooks, mis põhinevad ALPHA fitness testide programmil. Organiseeritud spordis osalemise info koguti päevikute abil ning kehalist aktiivsust hinnati aktseleromeetriga. Lisaks mõõdeti uuritavate antropomeetrilised näitajad, nende põhjal arvutati vöö-ümbermõõdu ja pikkuse suhe ning kehamassiindeks. Tulemused: WHO liikumissoovituse, liikuda 60 min mõõduka kuni tugeva intensiivsusega päevas, täitsid 30% uuringus osalenud noortest. Liikumissoovituse täitjaid oli rohkem ülekaaluliste õpilaste hulgas. Ülekaalulised õpilased saavutasid paremaid tulemusi kämbla dünamomeetrias (mõlemad käed), normaalkaalulised õpilased aga vastupidavusjooksus ja paigalt kaugushüppes. Organiseeritud spordis osalesid 82% õpilastest, treeningutel osalemisel oli positiivne mõju õpilaste kehalisele aktiivsusele ja kehalistele võimetele. Kolmel või enamal korral nädalas treenijate liikumisaktiivsus päevas ning mõõduka ja tugeva intensiivsuse juures oli kõrgem võrreldes üks või kaks korda nädalas treenijatega ning mittetreenijatega. Kolmel või enamal korral nädalas treenijatel olid paremad tulemused mõõdetud kehaliste võimete testides võrreldes ühel või kahel korral treenijate ning mittetreenijatega. Kokkuvõte: Käesoleva magistritöö tulemused näitavad, et vähem kui kolmandik uuringus osalenutest täitis WHO päevase liikumissoovituse ning soovituse täitjaid oli rohkem ülekaaluliste õpilaste hulgas. Organiseeritud spordis osalemise mõju kehalisele aktiivsusele ja kehalistele võimetele ilmneb, kui treeningutel osaletakse kolmel või enamal korral nädalas. Märksõnad: kehalised võimed, kehaline aktiivsus, organiseeritud sport, ülekaalulisus, normkaalulisus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kehalise võimekuse ja kehalise aktiivsuse näitajad Tartu linna ja maakonna üheksanda klassi lastel ja nende vastavus tervisenormidele
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Laur, Fredy; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärk on analüüsida 15–16-aastaste õpilaste kehalist aktiivsust, kehalist võimekust ning treeningutes osalemise sagedust ja nende näitajate omavahelisi seoseid ning hinnata tulemuste vastavust tervisenormidele. Metoodika: Uuringus osales 60 vaatlusalust vanuses 15–16 aastat. Igapäevase liikumisaktiivsuse mõõtmiseks kandsid õpilased aktseleromeetreid. Kehalist võimekust hinnati standardiseeritud testidega. Kardiorespiratoorse võimekuse hindamiseks kasutati 20 meetri lõikude vastupidavusjooksu jooksu testi. Alajäsemete plahvatusliku lihasjõu hindamiseks kasutati paigalt kaugushüpet ning ülakeha maksimaalse isomeetrilise jõu hindamiseks käe dünamomeetrit. Liikumisaktiivsust hinnati ka eneseraporti küsimustiku alusel. Uuringus osalenud jaotati rühmadesse vastavalt treeningutes osalemise sagedusele. Tulemused: Uuringu tulemused näitasid, et poistel olid võrreldes tüdrukutega kõrgemad tulemused paigalt kaugushüppes, käe pigistusjõus ning kardiorespiratoorse võimekuse näitajates (p < 0,05). Samuti oli poistel kõrgem kehalise aktiivsuse tase. Treeningaktiivsuse rühmade võrdlemisel ilmnes, et suurema treeningaktiivsusega rühmades olid paremad kehalise võimekuse näitajad võrreldes madalama aktiivsusega rühmadega. Vähese treeningaktiivsusega ja mitteaktiivse rühma vahel olulisi erinevusi ei esinenud. Tervisenormide täitmise analüüs treeningaktiivsuse rühmade lõikes näitas, et suurema treeningaktiivsusega rühmades oli rohkem tervisenormidele vastavate näitajatega õpilasi, samas kui vähemaktiivsetes rühmades oli enam terviseriski kuuluvate näitajatega õpilasi. Kokkuvõte: Tulemused näitavad, et treeningul osalemise sagedus on seotud nii kehalise aktiivsuse kui ka kehalise võimekuse tasemega ning suurem treeningaktiivsus omakorda seostub paremate kehaliste näitajate ja tervisenormide täitmisega. Samas ei pruugi madal treeningkoormus olla piisav kehalise võimekuse arenguks, mis viitab vajadusele pöörata suuremat tähelepanu treeningute intensiivsusele ja igapäevase liikumise suurendamisele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Dünaamilise tasakaalu, plahvatusliku jõu ja reie tagakülje lihaste ekstsentrilise jõu vahelised seosed Eesti meeste U16–U18 jalgpallikoondiste mängijatel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2026) Toom, Aarne; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva uurimistöö eesmärk oli analüüsida Y-tasakaalutesti (YT) ventraalse suuna asümmeetria seost countermovement jump’i (CMJ) asümmeetria ja Nordic hamstring testi asümmeetriaga Eesti meeste U16–U18 koondiste jalgpalluritel. Lisaks hinnati Eesti noortekoondiste mängijate YT, CMJ ja Nordic hamstring testi tulemusi ning võrreldi neid varasemates rahvusvahelistes uuringutes kirjeldatud noorjalgpallurite tulemustega. Metoodika: Testitulemused kogus Eesti Jalgpalli Liit ning käesolevas töös kasutati Eesti meeste U16–U18 koondiste mängijate andmeid. Valimi moodustasid 67 mängijat, kes kuulusid testimise hetkel vastava vanuseklassi noortekoondisesse. Dünaamilise tasakaalu hindamiseks kasutati YT ventraalset suunda. Reie tagakülje lihaste ekstsentrilise jõu hindamiseks kasutati Nordic hamstring testi, mille käigus mõõdeti parema ja vasaku jala jõunäitajaid seadmega SAUTER FL-M (Sauter GmbH c/o KERN & SOHN GmbH, Balingen, Germany). Plahvatusliku jõu hindamiseks sooritasid mängijad alla liikumisega käte hoota üleshüppe ühelt jalalt, mille tulemused registreeriti EZEJUMP hüppeplatvormiga (Swift Performance, Austraalia). YT läbiviimisel registreeriti parema ja vasaku jala sirutusulatus ventraalses suunas sentimeetrites. Kõigi kolme testi puhul arvutati alajäsemete vaheline asümmeetria. Tulemused: YT ventraalse suuna asümmeetria ei olnud statistiliselt oluliselt seotud CMJ asümmeetriaga ega Nordic hamstring testi asümmeetriaga. Eesti meeste U16–U18 koondiste mängijate YT ventraalse suuna tulemused olid võrreldavad rahvusvahelistes uuringutes kirjeldatud noorjalgpallurite tulemustega, kuid CMJ tulemused jäid madalamaks kui rahvusvahelise eliittaseme noorjalgpalluritel. Vähemalt 4 cm YT ventraalse suuna asümmeetria esines 28 mängijal ning vähemalt 5-protsendiline CMJ asümmeetria 36 mängijal. Vanuserühmade lõikes oli riskipiiri ületavate mängijate osakaal suurim U18 koondises. Kokkuvõte: Käesoleva töö tulemused näitasid, et YT ventraalse suuna, CMJ ja Nordic hamstring testi asümmeetriad kirjeldavad erinevaid kehalise võimekuse komponente ega ole omavahel statistiliselt oluliselt seotud. Eesti meeste U16–U18 koondiste mängijatel esines alajäsemete vahelist asümmeetriat nii dünaamilises tasakaalus kui ka plahvatuslikus jõus, mistõttu võib nende näitajate regulaarne jälgimine olla treeningprotsessis põhjendatud. Vanemates vanuserühmades täheldatud suurem riskipiiri ületava asümmeetriaga mängijate osakaal viitab vajadusele jälgida alajäsemete vahelist asümmeetriat süsteemselt kõigis noortekoondiste vanuseastmetes.

Sirvi

Viimati lisatud