MVSF magistritööd – Masters theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/18838

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 429

Põhikooliõpilaste kehalised võimed ja nende võrdlus FitBacki tervisetsoonidega
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Hämarsalu Taavi; Pihu Maret; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Töö eesmärgiks oli selgitada põhikooli igast kooliastmest ühe õpilaste vanuserühma kehalised võimed ja võrrelda FitBacki tervisetsoonidega ning leida seosed põhikooli iga kooliastme ühe õpilaste vanuserühma tervisetsoonide vahel. Metoodika: Töö oli osa projektist “Kooliõpilaste kehaliste võimete mõõtmissüsteemi väljaarendamine liikumisõpetuses - õpetaja vaade - pilootuuring”. Uurimistöö aluseks oli uuringus osalenud õpetajatelt kogutud andmed õpilaste kehalistest võimetest, mida analüüsiti tuginedes FitBacki tervisetsoonidele. Need on soo- ja vanusepõhised ning esitatud valmis vormingus, et huvitatuil oleks neid edaspidi mugav kasutada. Roheline tsoon näitab, et õpilase andmed on tervislikus vahemikus, kollane tsoon aga tähendab, et veel on parandamisruumi; punane tsoon tähendab, et optimaalse tervise ja heaolu tagamiseks on vaja teha olulisi parandusi. Valimiks võeti 10-, 12- ja 15-aastaste õpilaste andmed. Uuringus osales kokku 312 põhikooliõpilast kümnest erinevast koolist üle Eesti. Tervisega seotud võimetest hinnati südame-veresoonkonna ja hingamiselundkonna vastupidavust 20-m süstikjooksuga ja ülakehajõudu käe pigistusjõu abil. Oskustega seotud võimetest hinnati jalgade plahvatuslikku jõudu paigalt kaugushüppega. Tulemused: 10-aastaste põhikooliõpilaste kehaliste võimete tase oli madal – aeroobne vastupidavus oli rohelises tsoonis vaid 22% tüdrukutest ja 14% poistest. 12-aastaste õpilaste jalgade plahvatuslik jõud ja käe pigistusjõud oli rohkem kui 50%-l rohelises tsoonis. 15-aastaste õpilaste seas oli tüdrukute ülakehajõu tulemus rohelises tsoonis 61%, kuid poistel oli 58% punases tsoonis. Kõikides kooliastmetes leiti positiivne seos aeroobse vastupidavuse ja jalgade plahvatusliku jõu vahel. 10- ja 15-aastaste seas oli seos ka aeroobse vastupidavuse ja ülakehajõu vahel. Ainult 15-aastaste õpilaste seas leiti seos ülakehajõu ja jalgade plahvatusliku jõu vahel. Kokkuvõte: Uuringu tulemused andsid vajalikku tagasisidet põhikooliõpilaste kehalistest võimetest võrreldes Fitbacki tervisetsoonidega. Oluline on jätkata õpilaste regulaarset kehaliste võimete mõõtmist ja jälgimist, et toetada nende kehaliste võimete arengut.
Korvpallurite kehalised võimed ja nende näitajate muutused võistlushooaja jooksul vastavalt mängija positsioonile
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Peemot Patrik; Kandimaa Toomas; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Antud uurimistöö eesmärgiks oli analüüsida tippkorvpallurite füüsilise võimekuse näitajaid vastavalt nende positsioonile ja näitajate muutustele hooaja lõikes. Metoodika: Hooaja jooksul viidi läbi kolmel korral füüsilist võimekust hindavad katsed. Testidega hinnati ja võrreldi korvpallurite füüsilise võimekuse näitajaid vastavalt nende mängija positsioonile ning näitajate muutusi erinevates hooaja etapides. CMJ (hüppevõime hindamine) – tulemus mõõdeti jõuplaatidega (ForceDeck, Vald Performance). SJ (hüppevõime hindamine) – tulemus mõõdeti jõuplaatidega (ForceDeck, Vald Performance). 20 m sprint test (kiiruse hindamine) – tulemus mõõdeti fotosilmadega varustatud andurite süsteemiga. LAT (väleduse hindamine) – tulemus mõõdeti fotosilmadega varustatud andurite süsteemiga. YO-YO (vastupidavuse hindamine) – tulemus mõõdeti meetrites vastavalt läbitud distantsile. Registreeritud funktsionaalse võimekuse näitajate arv oli 6 ning antropomeetriliste näitajate arv 2. Kokku osales uuringus maksimaalselt 14 Tartu Ülikool/Maks ja Moorits korvpallimeeskonna professionaalset korvpallurit. Välistavateks kriteeriumiteks olid vigastused või haigused, mis ei võimaldanud igapäevases treeningprotsessis osaleda. Tulemused: Testimiste tulemused näitasid, et näitajad varieerusid hooaja lõikes. Sellegipoolest on tulemustest näha, et kõrgemaid tulemusi hüppetestides ning 20 m sprint testis näitasid mängijad hooaja algusfaasis ning madalamaid tulemusi testitsüklite lõppfaasis. Väledustestis ehk “Lane Agility Test-i” tulemused olid sarnased ning kõige paremad hooaja eelsel ettevalmistusperioodil ning hooaja keskel, kuid kõige madalamad hooaja algusfaasis. “YO-YO Intermittent recovery test“ tulemused olid kõrgeimad hooaja keskfaasis ja madalaimad hooaja eelsel perioodil. Kokkuvõte: Tulemustest näeme, et kõige kõrgeimaid tulemusi näitavad mängijad hooaja algfaasis hüppetestides ning 20 m sprint testis ning seda sellepärast, et mängude koormus pole veel piisavalt suur ja mängijad on vahetult tulnud ettevalmistusperioodilt. “YO-YO Intermittent recovery test“ tulemused olid kõrgeimad hooaja keskfaasis, kuna mängijad on kogu hooaja vältel mänginud paljudes mängudes ning selle tulemusena on nende vastupidavus paranenud. “Lane Agility Test-i” 6 tulemused on tegelikult kõikides testimistes sarnaste tulemustega ja mängijad hoidsid kogu hooaja vältel nendes testimistes ühtlast joont
ANDROGEENSE TOIMEGA ANABOOLSETE STEROIDIDE TARVITAMISE LEVIMUS JA HOIAKUD NENDE SUHTES JÕUTREENINGU HARRASTAJATE SEAS EESTIS
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Ruut Mihkel; Päll Peep; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Töö eesmärgiks oli välja selgitada androgeense toimega anaboolsete steroidide (edaspidi AAS) levimus ja hoiakud nende suhtes jõutreeningu harrastajate seas Eestis, millega leida kinnitust autori hüpoteesile, et huvi AASide kasutamise vastu on Eesti jõutreeningu harrastajate seas tähelepanuväärselt suur. Metoodika: Käesoleva uuringu valimi moodustasid 110 täisealist jõutreeningu harrastajat Eestis, kes on tegelenud järjepidevalt jõutreeninguga vähemalt ühe aasta ning stabiilselt vähemalt kahel korral nädalas. Uuringus osalejad täitsid veebi teel anonüümse ankeetküsitluse oma soo, vanuse, AASide kasutamise/mittekasutamise, kasutamise alustamise vanuse ja nende kohta käiva info saamise allikate, samuti AASide kasutamise kaalumise kohta. Eesti jõutreeningu harrastajate vastuste alusel esitati töös kirjeldavad andmed. Tulemused: Uuringus osalenud 110 uuritavast 8 (7,3%) tunnistas AASide kasutamist. Kõik need 8 uuritavat oli mehed, moodustades 64st uuringus osalenud mehest osakaaluks 12,5%. AASe mittetarvitavate, kuid nende tarvitamist kaalunud uuritavate osakaaluks oli 37,3%. Meeste seas oli AASide tarvitamist kaalunud uuritavate arv 27 ehk 48,2% uuritavatest meestest, kes ei tunnistanud AASide tarvitamist. Ükski uuringus osalenud naine AASide tarvitamist ei tunnistanud. Naiste seas oli AASide tarvitamist kaalunud uuritavate arv kokku 11 ehk 23,9% uuritavatest naistest. Kokkuvõte: Käesoleva uuringu raames tuvastati ligi kahekordne AASide kasutamise osakaal võrreldes varasemalt teostatud globaalsete uuringutega. Samuti on AASide tarvitamist kaalunud uuringus osalejate osakaal tähelepanuväärne. Sellest lähtudes vajaks AASide teema laiemat kõlapinda, täpsemaid uuringuid ning ennetustööd Eestis.
Toidulisandid, millel võib olla positiivne mõju korvpalluri sooritusvõimele ja treeningu tulemuslikkusele
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Tõnisson Rasmus Uffs; Ööpik Vahur; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada, millised toidulisandid võivad omada positiivset toimet kas korvpalluritele oluliste üldiste kehaliste võimete, alaspetsiifilise sooritusvõime või koormusjärgse taastumisvõime parandamise näol. Metoodika: Teaduskirjanduse otsimiseks kasutati järgmisi andmebaase: PubMed, Scopus, EBSCO Discovery. Süstemaatilisse ülevaatesse kaasati toidulisandeid ja korvpallureid hõlmavad eelretsenseeritud originaaluuringud, mis avaldati ajavahemikus 01.01.2022 kuni 01.02.2025. Teaduskirjanduse otsing ja selekteerimine põhines PRISMA juhendil ning artiklite teadusliku kvaliteeti hinnati Academy of Nutrition and Dietetics hindamiskriteeriumite abil. Tulemused: Lõppanalüüsi kaasati 19 kvaliteedihinnanguga positiivseks tunnistatud uuringut. Uuringutes osales 424 ülikooli, poolprofessionaalsel ja professionaalsel tasemel korvpallurit vanusevahemikus 15-30 aastat. Süstemaatilisel kreatiini ja guanidinoäädikhappe koosmanustaminel paranes korvpallurite jalalihaste plahvatuslik jõud ja reaktsiooniaeg, leutsiin aitas kaasa sprinterlikule sooritusvõimele ning viinamarjaseemne ekstrakt näitas positiivset efekti aeroobsele töövõimele. Akuutne kofeiini manustamine parandas anaeroobset sooritusvõimet ning parandas visketäpsust ja suunamuutuste teostamise kiirust. Sarnast efekti anaeroobsele sooritusvõimele omas ka mangiferiini ja kvertsetiini koosmanustamine. Taastumisprotsesse toetasid eeskätt valgupõhised toidulisandid, eriti neil korvpalluritel, kelle toitumine on valguvaene. Toidulisandite tarvitamisega kaasneb risk nende võimalikust saastatusest dopinguaineid sisaldavate ainetega, mis on kõige tõenäolisem just treeningueelsete segude, rasvapõletajate ja lihasmassi suurendavate toodete puhul. Lisaks võivad teatud koostisosad, näiteks kofeiin, esile kutsuda kõrvaltoimeid, sealhulgas ärevust ja unehäireid. Kokkuvõte: Mitmed toidulisandid võivad soodsalt mõjutada korvpallurite kehalist töövõimet, spordialaspetsiifilist sooritusvõimet ja treeningu- või võistlusjärgseid taastumisprotsesse. Nende toime sõltub aga manustamise kestusest, ajastusest, kogusest ning sportlase individuaalsetest füsioloogilistest omadustest. Arvestades seniste uuringute piiratud arvu ja kohati vastuolulisi tulemusi, tuleks arvestada toidulisandite manustamisel nende riskidega ning vastavust dopingureeglitele. Tulevikus tuleks tähelepanu pöörata toidulisandeid käsitlevate eksperimentaaluuringute korraldamisele, mis on suunatud just korvpalluritele.
Professionaalsete võrkpalli positsioonimängijate hüpete arv ning hüppe kõrguste erinevused põhihooaja ja sõelmängude ühenädalase perioodi jooksul
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Soo Kevin; Kais Kristjan; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Uurimistöö eesmärgiks oli analüüsida Bigbank Tartu meesvõrkpallurite hüpete arvu ning hüppe kõrguste erinevusi erinevate positsioonimängijate vahel põhihooaja ja sõelmängude ühe nädalase treeningperioodi jooksul. Metoodika: Uuringus osalesid 11 Bigbank Tartu võrkpalli meeskonna mängijat hooajal 2023/2024. Uuring viidi läbi kuuel võrkpalli treeningul kahe eraldiseisva nädala jooksul: esimene nädal kuulus põhiturniiri faasi ning teine nädal langes kokku hooaja tähtsaima sõelmängude perioodiga. Peale soojendust ning enne hüppamist paigaldasid mängijad endale rihmaga puusa ümber VERT anduri, mis mõõtis mängija hüpete korduseid ja hüpete kõrguseid. Tulenevalt ründelöökide ja blokeerimise olulisusest võrkpallis eristati analüüsis ka üle 50 cm kõrgused hüpped. Saadud tulemused süstematiseeriti mängijate positsioonide kaupa ning võrreldi tulemusi 1. ja 2. testinädala vahel. Statistilise olulisuse nivooks rakendati α = 0,05. Tulemused: Esimese (M = 66,02; SD = 13,65) ja teise nädala (M = 67,12; SD = 13,71) keskmiste hüppe kõrguste võrdlus näitas väikest tõusu, kuid sõltuvate valimite t-testi tulemused ei osutanud statistiliselt olulisele erinevusele, t(25) = –0,54; p = 0,59. Esimese ja teise nädala võrdluses hüpete korduste keskmised küll langesid, kuid Wilcoxi Signned-Rank testi tulemused ei osutanud statistiliselt olulisele erinevusele. Dispersioonanalüüsi (ANOVA) tulemused näitasid, et mängijate keskmine hüppe kõrgus erineb positsiooniti statistiliselt oluliselt (F(3,48) = 9,98; p < 0,001). Täpsustava järelanalüüsi (Tukey HSD) põhjal selgus, et sidemängijate hüppe kõrgus oli statistiliselt oluliselt madalam võrreldes teiste positsioonidega. Testi tulemused näitasid, et p-väärtus oli 0,22, mis ületab statistilise olulisuse piiri (p > 0,05). Seetõttu võib järeldada, et kahe nädala vahel ei esinenud statistiliselt olulist erinevust üle 50 cm hüpete osakaalus kogu meeskonna lõikes. Kokkuvõte: Bigbank Tartu meeskonna hüppe kõrgustes ja kordustes ei esinenud statistiliselt olulist erinevust põhihooaja ja sõelmängude nädalase perioodi jooksul. Positsioonimängijate vahel erinesid sidemängijad, kes hüppasid teistest positsioonimängijatest statistiliselt oluliselt vähem.
15 - 19 AASTASTE NOORMEESTE KEHALINE AKTIIVSUS VÄLJASPOOL TREENINGAEGA
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Päslane Diana; Purge Priit; Remmel Liina; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks on analüüsida 15-19 aastaste regulaarselt treenivate ja mitte treenivate noormeeste treeninguvälist kehalist aktiivsust ja leida seoseid noormeeste keha koostise ning saavutusvõimega. Metoodika: Uuringus osales kokku 62 noormeest vanuses 15–19 eluaastat, kes olid jaotatud kolmeks rühmaks: vastupidavusalade sportlased, kiirusalade sportlased, kes tegelevad spordiga igapäevaselt kõrgel tasemel ning mitte-sportlased, kes treenivad nädalas vähem kui kolm korda. Uuring viidi läbi Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis. Kahe uuringupäeva vahe oli vähemalt nädal. Uuritavatel mõõdeti antropomeetrilised näitajad ja keha koostise näitajad DXA (dual energy X-ray absorptiometry) aparaadiga ning töövõime näitajad kasvava koormusega testil kuni suutlikkuseni.. Samuti täitsid osalejad kolmel järjestikusel päeval energiakulu- ja toitumise küsimustikud. Uuritavad kandsid AMi seitsme järjestikuse päeva jooksul. Tulemused: Regulaarselt treenivate 15 – 19 aastaste noormeeste kehaline aktiivsus väljaspool treeninguid ei erine nende mitte treenivatest eakaaslastest. Väljaspool treeningaega ei täida poisid WHO kehalise aktiivsuse soovitusi. Toitumise ja kehalise töövõime vahel ei ilmnenud otsest seost, kuid toitumine mõjutab kehamassiindeksit, mis on omakorda seotud kehalise töövõimega. Kokkuvõte: Enamik 15 – 19 aastastest noorukitest ei saavuta WHO poolt määratud soovituslikku kehalise aktiivsuse miinimumtaset ning esineb energiadefitsiit, mis viitab ebapiisavale toitumisele. Tõhusama kehalise suutlikkuse saavutamiseks on oluline tagada nii piisav liikumine kui ka tasakaalustatud toitumine.
Isomeetriliste ja dünaamiliste potentseeruvate jõuharjutuse mõju noorvõrkpallurite hüppevõimele 10 minuti, 1 tunni ja 6 tunni järgselt
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Meresaar Argo; Kalmus Ott-Erik; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada isomeetrilise ja dünaamilise jõutreeningu protokolli sooritamise lühiajaline mõju üleshüppe sooritusele ning mõju muutumist 10 minuti, 1 tunni ja 6 tunni järgselt. Metoodika: Randomiseeritud korduvmõõtmistega tasakaalustatud uuringus osales 18 Eesti noorte võrkpalli rahvuskoondise tasemel poissi vanuses 14,3 ± 0,6 aastat. 48-tunnise vahega sooritati kaks madala mahuga kompleks jõutreeningu protokolli (isomeetriline = ISOT vs dünaamiline = DÜNT). ISOT treening sisaldas 4 x 4 sekundit isomeetrilist kükki kombineeritud 4 x 4 kordust kastile hüpet ning DÜNT treening sisaldas 4 x 4 kordust 80% kordusmaksimumist paralleelkükki kombineeritud 4 x 4 kordust kastile hüpet. Treeningprotokollidele järgnes kolm hindamissessiooni, mis viidi läbi 10 minutit, 1 tund ja 6 tundi pärast treeningute lõpetamist. Portatiivsete jõuplaatidega mõõdeti paigalt alla liikumisega käte hoota üleshüppe (CMJ) ja paigalt käte hoota kükkhüppe (SJ) kõrgusi. Tulemused: Post-hoc analüüs näitas CMJ hüppe puhul märkimisväärselt paranenud hüppetulemusi 6 tundi pärast DÜNT (p < 0,001, d = 1,76) ja pärast ISOT (p < 0,001, d = 2,54 ) protokolli sooritamist. 10 min peale DÜNT jõutreeningu sooritamist oli CMJ hüppetulemus oluliselt langenud (p < 0,05, d = 0,90 ). SJ hüppe puhul täheldati märkimisväärselt paranenud hüppetulemusi 6 tundi pärast DÜNT (p < 0,001; d = 1,99) ja pärast ISOT (p < 0,001, d = 2,51 ) protokolli sooritamist. 10 min peale ISOT jõutreeningu sooritamist oli hüppetulemus oluliselt langenud (p < 0,05, d = 1,24). Teisi märkimisväärseid muutusid võrreldes algtasemega ei esinenud. Kokkuvõte: Dünaamiline ja isomeetriline kompleks jõutreening avaldab noorvõrkpallurite puhul 6 tunni järgselt üleshüppe sooritusele sarnast positiivset võimekuse paranemise efekti. DÜNT treeningprotokolli puhul täheldati lühiajalist (10 min) negatiivset efekti mõlema hüppevariatsiooni puhul.
Tippmaratoonari kaheksanädalase ettevalmistusperioodi treeningparameetrite analüüs: juhtumipõhine uuring viie erineva maratoni näitel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Nurme, Tiidrek; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk on analüüsida tippmaratoonari kaheksanädalase ettevalmistusperioodi treeningparameetreid viie erineva maratoni näitel. Töö ülesandeks on võrrelda erinevate treeningparameetrite arvu, treeningute mahtu ja intensiivsust viie erineva maratoni näitel ning leida seosed treeningu parameetrite ja erinevate keskkonnatingimuste (temperatuur, kõrgus mere tasapinnast) vahel. Metoodika: Uurimisdisain põhineb juhtumiuuringul. Analüüs keskendub olümpiamaratoonar Tiidrek Nurme viie erineva maratonieelse ettevalmistusperioodi võrdlusele. Valimisse kuulusid neli rahvusvahelist tiitlivõistlust (Doha MM 2019, Tokyo OM 2021, Müncheni EM 2022, Budapesti MM 2023) ning üks ajajooks (Sevilla 2020). Uuring keskendub maratoni eelsetele kaheksanädalastele ettevalmistusperioodidele. Uurimisalusteks treeningparameetriteks on pikk jooks (PJ), jooks anaeroobse läve koormusel (AnL), jooks Vo2 max koormusel (Vo2 max) ja kiirustreening (KTr). Töö ühendab kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uurimismeetodeid, rõhuasetusega treeningandmete kvantitatiivsel analüüsil. Andmeallikateks on sportlase isiklikud treeningpäevikud. Tulemused: Ettevalmistusperioodil treeniti Doha, Sevilla ja Budapesti puhul 56-st päevast 51. Tokyo ja Müncheni eel 53 päeval. Mäestikutingimustes treeniti vahemikus 38–44 päeva. Pikki jookse tehti igas tsüklis 5–6 korral. Anaeroobse läve koormusel tehtud treeningute arv jäi vahemikku 4–5. VO₂ max koormusel jooksude arv samuti 4–5. Kiirustreeninguid viidi läbi 1–3. 60-minutiliste tempojooksude kiirused ja pulsisagedused sõltusid keskkonnatingimustest. Kokkuvõte: Treeningparameetritest kõige enam erinesid mahu poolest jooks Vo2 max koormusel ja kiirustreeningud ning intensiivsuse poolest jooks Vo2 max koormusel ja jooks anaeroobsel läve koormusel. Arvu poolest varieerus ettevalmistuste lõikes kõige enam kiirustreeningute arv. Treeningud kõrge õhutemperatuuriga keskkonnas ja mäestikutingimustes on eduka maratonitulemuse saavutamiseks asendamatud. Kõrge õhutemperatuur mõjutab enam jooksu mahtu anaeroobse läve koormusel. Mäestikutingimused mõjutavad enam Vo2 max jooksutreeningute mahtu ja intensiivsust.
Toitumisalaste sekkumiste mõjud jalgpallurite kehakoostisele ja sooritusvõimele
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Sander, Robin; Sagim, Janar; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli teaduskirjanduse süstemaatilise ülevaate põhjal välja selgitada, milline on toitumisalaste sekkumiste mõju kolme erineva dieedi näol jalgpalluri sooritusvõimele ja kehakoostisele. Metoodika: Teaduskirjanduse otsingul ja süstemaatilise ülevaate koostamisel tugineti PRISMA-P (Preferred Reporting Items for Systematic review and Meta-Analysis Protocols) juhendile. Artiklite otsimiseks kasutati järgmisi andmebaase: PubMed, Scopus, Google Scolar ja EBSCO. Otsiti artikleid, mis ilmusid aastate vahemikus 2010-2025. Kvaliteedi hindamiseks kasutati PEDro (Physiotherapy Evidence Database) hindamismeetodit. Tulemused: Käesoleva töö sissearvamise kriteeriumitele vastas 9 teadusartiklit, millest kaheksa uuringut olid eksperimentaalsed uuringud ja üks oli vaatlusuuring. Kaasatud artiklitest uurisid kuus allikat toitmisalase sekkumise mõjusid kehakoostisele ja kaheksas allikas oli uuritud toitumisalase sekkumise mõjusid sportlase sooritusvõimele. Ketodieedi puhul esines positiivne efekt rasvaprotsendi ja kehamassi vähendamisel, aga sooritusvõimele antud dieet mingit mõju ei avaldanud. Taimetoidu dieet aitab sarnaselt omnivoorse toitumisega toetada sooritusvõime arengut ega oma negatiivset efekti kehalisele võimekusele. Lisaks aitas taimne toitumine suurendada rasvavaba massi ja vähendada kehakaalu sportlaste seas. Kõrge süsivesikute sisaldusega dieedi puhul sportlaste kehakoostist ei uuritud, aga sportliku sooritusvõime seisukohalt suutsid jalgpallurid 90 min mängu jooksul läbida 1300 m pikema vahemaa võrreldes madala süsivesikute sisaldusega dieediga. Lisaks suutsid pikamaajooksjad kõrge süsivesikute dieedi korral läbida 10000 m jooksu keskmiselt kaks min kiiremini ja lõppsprindi kiirus keskmiselt 1,1 km/h kiirem kui madala süsivesikute sisalduse puhul. Ükski toitumisalane sekkumine sportlaste sooritusvõimele negatiivset efekti ei avaldanud. Kokkuvõte: Ketogeeniline dieet, taimetoidu dieet ja kõrge süsivesiku sisaldusega dieet on sobivad toitumisviisid, mis annab jalgpallurile alternatiivseid valikuid vastavalt sportlase eelistustele ega hakka pärssima kehalist arengut. Iga dieedi puhul tuleb olla teadlik teatud kitsaskohtadest, mis toidumenüü planeerimisel võib esineda. Kui vajalikud mikro- ja makrotoitained on tasakaalus, siis need kolm toitumisalast sekkumist toetavad jalgpalluri kehalise töövõime arengut ega oma negatiivset efekti sportlase sooritusvõimele.
Menstruaaltsükli ja treeningkoormuse võimalikud seosed enamlevinud mittekontaktsete vigastustega naisjalgpalluritel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Laas, Ave-Lii; Arend, Mati; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli 24 nädala vältel treeningkoormuse (sRPE ehk ühe treeningu tajutava pingutuse hinnang x treeningu kestvus) monitoorimise alusel selgitada välja treeningkoormuse, menstruaaltsükli ja enim levinumate mitte kontaktsete vigastuste esinemissageduste vaheline seos. Ning menstruaaltsüklist tulenevate kaebuste kaardistamine. Metoodika: Käesolev küsitlusuuring oli veebipõhine, mille käigus pidid 10 Põlva JK Lootose naiskonna mängijat [vanus (a±standardhälve): 22,0±3,9; kehamass (kg±standardhälve): 62,8±6,0; kehapikkus (cm±standardhälve): 167,6±5,1; treeningstaaž (a±standardhälve): 8,9±3,5;] vastama iganädalaselt kolmele küsimustikule - Oslo Sports Trauma Research Centre (OSTRC) ülekoormusprobleemide küsimustikule, milles registreeriti reie tagakülje, põlve- ja hüppeliigese piirkondade ülekoormusprobleemid. Treeningu subjektiivse hinnangu ja treening kestvuse küsimustikku ning menstruaaltsükli küsimustikku. Tulemused: Kokku registreeriti uuringu perioodi jooksul 87 ülekoormusprobleemi, millest 66% esines põlvepiirkonnas, 33% hüppeliigese piirkonnas ja 1% reie tagakülje piirkonnas. RPE ei olnud seotud OSTRC koondskooriga (r=0.14; p>0,05), reie tagakülje (r=0.04; p>0,05), põlve- (r=0.15; p>0,05) ega ka hüppeliigese piirkonnaga (r=0.27; p>0,05). Treeningu koormus oli seotud OSTRC koondskooriga (r=0.41; p<0,05) ja hüppeliigese piirkonna (r=0.56; p<0,05) ülekoormusvigastustega, aga ei olnud seotud reie tagakülje (r=0.12; p>0,05) ja põlvepiirkonna (r=0.2; p>0,05) ülekoormusvigastustega. Mensturaaltsükli faas ei olnud seotud OSTRC koondskooriga (r=-0.21; p>0,05), reie tagakülje (r=0.02; p>0,05), põlve (r=0.04; p>0,05) ega ka hüppeliigese piirkonnaga (r=-0.09; p>0,05). Kokkuvõte: 24-nädalase uuringu käigus ei esinenud menstruaaltsükli ja treeningkoormuse seost enamlevinud mittekontaktsete vigastustega. Samuti ei esinenud treeningkoormuse ja enamlevinud mittekontaktsete vigastuste seost. Kuid esines treeningkoormuse seos OSTRC koondskoori ja hüppeliigese piirkonna ülekoormus vigastustega.
Eesti 15–18-aastaste jalg- ja käsipallurite kehalise võimekuse profiil ja spordialaspetsiifilised erinevused
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Naruson, Egert; Purge, Priit; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli mõõta ja võrrelda 15–18-aastaste jalgpallurite, käsipallurite ja mittesportlike noorte kehalise koostise ning kehalise võimekuse näitajaid nii uuringusiseselt kui rahvusvahelises võrdluskontekstis. Metoodika: Uuringus osales kokku 29 noormeest: 9 jalgpallurit, 8 käsipallurit ja 12 kontrollgrupi noormeest. Sportlased treenisid regulaarselt ning osalesid oma vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel. Kontrollgrupp ei olnud seotud organiseeritud sporditegevusega. Kõigil uuritavatel mõõdeti kehapikkus, kehamass ja arvutati kehamassiindeks. Kehakoostist hinnati kahe energiatasemega röntgenabsorptsiomeetria (DXA) abil. Aeroobset töövõimet hinnati veloergomeetril astmelise koormustestiga, mille käigus määrati VO₂max, ventilatsiooniläved ja maksimaalne võimsus. Lihasjõudu ja töövõimet mõõdeti CON-TREX isokineetilises testis ning alakeha plahvatuslikkust CMJ ja korduvhüpete testidega. Tulemused: Sportlaste kehamass, rasvavaba kehamass ja lihasjõud olid üldjuhul kõrgemad kui mittesportlike noorte puhul. Sportlased olid erinevates tulemustes läbivalt paremad, kuid statistiliselt olulised erinevused ilmnesid eelkõige kontrollgrupi ja käsipallurite vahel. Samas selgus, et sportlaste keharasvaprotsent oli võrreldes rahvusvahelise eliittasemega kõrgem ning jalgpallurite VO₂max/kg jäi eliitmängijate näitajatele alla, mis viitab arenguruumile keha koostise ja aeroobse võimekuse parandamisel. Jalgpallurid saavutasid parimad tulemused plahvatuslikkuse ehk hüppevõime testides, käsipallurid aga jõutestides. Kontrollgrupi tulemused olid enamasti madalamad kui sportlastel, kuid mõningad füüsilised näitajad olid ka selles rühmas head. Kokkuvõte: Eesti noorte jalg- ja käsipallurite kehaline võimekus ning kehakoostis olid paremad kui mittesportlike eakaaslaste omad. Samas olid nii keharasvaprotsent kui ka aeroobne võimekus madalamad võrreldes rahvusvahelise eliidi tasemega. Tulemused näitavad, et kuigi spordiga tegelemine toetab noorte kehalist arengut, on kõrgema sportliku taseme saavutamiseks oluline pöörata suuremat tähelepanu keha koostise ja vastupidavuse arendamisele.
Mõõduka intellektipuudega õpilastele suunatud edasiliikumis- ja vahendi käsitsemisoskuseid arendava metoodilise materjali välja töötamine
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Balabanova, Sofiya; Pihu, Maret; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärk oli koostada metoodiline materjal, mis toetab intellektipuudega õpilaste edasiliikumis- ja vahendi käsitsemisoskuste arendamist. Metoodika: Mõõduka intellektipuudega õpilaste vahendi käsitsemis- ja edasiliikumisoskust hinnati MOBAK testidega enne ja pärast juhtumiuuringut kahes grupis. Uuringus osalesid 10-17 aastased mõõduka intellektipuudega õpilased. Oskuseid mõõdeti kahe grupi toimetuleku klassi lastel: neil, kes osalesid juhtumiuuringus 8 nädala jooksul ja neil, kes osalesid tavapärastes liikumisõpetuse tundides. Juhtumiuuringu osalejad olid vanuses 14-17. Kontrollrühma osalejate vanus 10-16. Õpilastel hinnati jooksu-, hüppe-, viske- ja püüdmisoskust. Lisaks koostati jooksu-, hüppe-, viske- ja püüdmisoskuse harjutusvara, mida kasutati juhtumiuuringus osalevatel õpilastel, et selgitada harjutuste sobivust ja teha vastavalt kohandusi. Need harjutused olid aluseks metoodilise materjali välja töötamisele. Tulemused: Juhtumiuuringu mõõduka intellektipuudega õpilaste vahendi käsitsemis- ja edasiliikumisoskused paranesid mõningal määral pärast harjutusvara rakendamist. Kontrollrühma üksikutel õpilastel oli üksikutes tulemustes väike edasiminek, kuid ainult ühe oskuse puhul. MOBAK testi tulemused, mis hindasid laste vahendi käsitsemis- ja edasiliikumisoskusi näitasid, et mõõduka intellektipuudega õpilaste tase jäi keskmiselt 6-7 aastase lapse tasemele, üksikoskuste puhul ka kuni 12 aastase lapse tasemele. Juhtumiuuring näitas, et jooksu-, hüppe-, viske- ja püüdmisoskuse harjutusvara sobis intellektipuudega õpilastele, kui õpetamisele läheneda individuaalselt ja harjutusi vajadusel kohandada. Kokkuvõte: Isegi kui 8 nädala jooksul oli juhtumiuuringu õpilastel arengud ainult teatud oskustes, võib öelda, et valitud ja läbi tehtud harjutused toetasid jooksu-, hüppe-, viske- ja püüdmisoskuse arengut. Samas on selles valimis vaja arvestada, et intellektipuudega õpilased vajad harjutamiseks rohkem aega ja individuaalset lähenemist. Metoodiline materjal võib olla toeks vahendi käsitsemis-ja edasiliikumisoskuste arendamiseks liikumisõpetuse tundides.
Liikumisõpetuse õpetajate vaade kehaliste võimete mõõtmistele ja testidele
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Sepp, Kadi; Pihu, Maret; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärk oli saada tagasisidet liikumisõpetuse õpetajatelt õpilaste kehaliste võimete mõõtmise, testide ja sellega seonduva kohta liikumisõpetuse tundides. Metoodika: Antud töö oli kvalitatiivne juhtumiuuring. Valimi moodustasid kehalise kasvatuse/liikumisõpetuse õpetajad. Andmete kogumiseks viidi läbi seitse poolstruktureeritud fookusgrupi intervjuud. Peale intervjuude läbiviimist need transkribeeriti ja seejärel kodeeriti. Andmeid analüüsiti lähtudes induktiivse sisuanalüüsi meetodist. Tulemused: Testide läbiviimine võiks õpetajate hinnangul toimuda üks kuni kaks korda aastas, ajakuluga kuni 90 minutit ja kuni 30 õpilasele. Piiksujooks sobis enamikele õpilastele, välja arvatud vastupidavusspordialade harrastajatele, kuid õpetajad tõid esile ka selle negatiivseid külgi. Sama kehtis ka paigalt kaugushüppe ja käedünamomeetriga kämbla pigistusjõu mõõtmise kohta. Pikkuse ja kaalu mõõtmist soovitati teha pigem kodus või koolis kooliõe juures. Õpetajad leidsid, et testimiste jaoks on oluline hästitoimiv platvorm, kus õpilaste tulemused oleksid veebis nähtavad ka kooli vahetamisel. Tulemusi peaksid nägema ka vanemad, perearst ja kooliõde. FitBack’i piiksujooksu tulemuste sisestamine oli ajamahukas, kuna lõigud tuli eelnevalt teisendada tasemeteks. Õpilaste enda või üksteise tulemuste sisestamist pigem ei pooldatud. Enim peeti negatiivseks ajamahukust nii tulemuste märkimisel kui ka analüüsimisel. Õpetajad sooviksid etteantud variante ja soovitusi, mida õpilastele edastada, kuna individuaalse tagasiside andmine on ajakulukas ja õpetaja ei pruugi osata anda asjakohast tuge ja tagasisidet. Enamik õpetajaid ei planeeri tunde õpilaste testitulemuste põhjal. Andmete kogumist võivad raskendada ka vastuolulised lapsevanemad. Õpetajad ei ole testimiste vastu, vaid pigem pooldavad neid, kuid näevad, et kohustuslikus korras testimise juures peaksid olema riiklikult tagatud süsteemid, mis vähendavad ajakulu andmete sisestamisel ja analüüsimisel. Kokkuvõte: Tulemused aitavad teha ettepanekuid kehaliste võimete mõõtmiste sisse viimiseks liikumisõpetuse tundidesse toetudes FitBack’i platvormile ja testidele.
Kolmekuuline treeningu mõju hüpete arengule Viljandi iluuisutajatel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Vanatoa, Carmen-Aneth; Ereline, Jaan; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida kolmekuulise sihipärase treeninguperioodi mõju noorte iluuisutajate kehalisele võimekusele ning subjektiivsele koormustajule (RPE), keskendudes eeskätt kahekordsete hüpete tehnilise soorituse arengule. Metoodika: Uuringus osales viis 9–17-aastast Viljandi Uisuklubi edasijõudnud iluuisutajat. Treeningtsükli jooksul viidi läbi laboratoorsed mõõtmised (hüppevõime, tasakaal, lihasjõud), koguti subjektiivseid hinnanguid (treeningpäevikud, tajutud koormuse skaala) ning filmiti tuur hüpete biomehaanilisi sooritusi enne ja pärast treeningperioodi. Andmete analüüsiks kasutati dispersioonanalüüsi, ES ja Pearsoni korrelatsioonanalüüsi. Tulemused: Treeninguperiood parandas märkimisväärselt sportlaste hüppekõrgust, reie- ja jalalihaste maksimaalset jõudu ning tasakaalu kontrolli. Täheldati positiivseid muutusi hüppetehnikas, eelkõige pöörlemise täpsuses ja ülakeha töö sünkroonsuses. Korrelatsioonianalüüs näitas tugevat seost ülakeha ja alakeha jõunäitajate ning hüppevõime vahel. Treeningpäeviku analüüs viitas vajadusele struktureerituma ja digitaalsema lähenemise järele. Kokkuvõte: Tulemused kinnitasid, et kolmekuuline sihipärane treeningprogramm avaldas positiivset mõju iluuisutajate füüsilistele näitajatele ja hüppetehnikale. Selline lähenemine võib toetada sportlikku arengut ning aidata kaasa turvalisemale ja tehniliselt kvaliteetsemale sooritusele.
Une- ja ekraaniaeg, liikumisaktiivsus ning kooliedukus ja nendevahelised seosed Tartu linna 9. klassi õpilastel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Saks, Gerda ; Riso, Eva-Maria; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärgiks oli hinnata Tartu linna 9. klassi õpilaste une- ja ekraaniaja kestust, kehalist aktiivsust ja kooliedukust ning leida võimalikud seosed mõõdetud näitajate vahel. Metoodika: Uuringus osales 60 õpilast, 28 poissi ja 32 tüdrukut, vanuses 15-16 eluaastat. Vaatlusalustelt koguti päevikute abil infot treeningutel osalemise, une- ja ekraaniaja kestuse kohta ning hinnati kehalist aktiivsust aktseleromeetriga. Kooliedukuse hindamiseks kasutati koolidelt saadud õpilaste eesti keele ja matemaatika hindeid. Tulemused: Enamik Tartu linna 9. klassi õpilastest täitis uneaja soovituse normi ja magas vähemalt 8 tundi ööpäevas. Pikem uneaeg seostus parema mõõduka kuni tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus (MTKA) ja kõrgemate hinnetega, seda eriti matemaatikas. Vähem maganud õpilastel ilmnes pikem ekraaniaeg ning madalam kehaline aktiivsus ja kooliedukus. Une- ja ekraaniaja vahel kogu valimi lõikes statistiliselt olulist seost ei olnud. Tööpäevadel ja nädalavahetustel veetsid õpilased ekraani taga aega rohkem kui soovitatud 2 tundi. Neil, kes käisid nädala jooksul sagedamini treeningutel, oli harvemini või üldse mitte treenivate eakaaslastega võrreldes suurem MTKA, väiksem mitteaktiivne aeg ja paremad hinded. WHO liikumissoovituse, vähemalt 60 minutit MTKA päevas, täitis vaid kolmandik uuringus osalenutest. Kokkuvõte: Käesoleva magistritöö tulemused näitavad, et pikem uneaeg on positiivselt seotud kõrgema kooliedukuse ja kehalise aktiivsusega. Lühike uneaeg ja suurem tööpäeva ekraaniaeg on seotud madalama kooliedukusega. Treeningutel osalemine on seotud kõrgema MTKA ja paremate hinnetega. Kogu valimi puhul une- ja ekraaniaja vahel olulist seost ei ilmnenud.
Liikumisõpetajatele suunatud koolitusprogrammi mõju psühholoogilisi põhivajadusi toetava käitumise tõhustamisel ja õpilaste kehalise aktiivsuse suurendamisel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Kuhlberg, Karl ; Tilga, Henri ; Koka, Andre; Paap, Hasso; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Magistritöö eesmärk oli uurida, kas liikumisõpetuse õpetajatele loodud sekkumisprogramm mõjutab oluliselt eksperimentrühma õpilaste seas mõõdetud uuringutunnuseid, milleks oli: Õpetajapoolne autonoomsuse pakkumine, struktuuri pakkumine, kontrolliv käitumine, kaootiline käitumine, psühholoogiliste vajaduste rahuldamine, psühholoogiliste vajaduste frustreerimine, erinevad motivatsioonitüübid nii liikumisõpetuse tunni kui vaba aja kehalise aktiivsuse kontekstis. Metoodika: Uuringus osales kokku 242 õpilast (keskmise vanusega M=12,43, SD=0,57), nendest 92 poissi ja 146 tüdrukut, 4 ei märkinud sugu ning 20 õpetajat (10 meest ja 10 naist). Õpetajad ja õpilased jagati eksperimentrühma (11 õpetajat, 97 õpilast) ning kontrollrühma (9 õpetajat ja 145 õpilast). Uuring koosnes kahest osast. Esimeses osas täitsid mõlema grupi õpilased internetis REDCap keskkonnas küsimustiku, peale mida läbisid eksperimentrühma õpetajad 8 nädalat kestnud täiendusõppe veebikoolituse programmi. Peale seda täitsid mõlema grupi õpilased uuesti REDCap keskkonnas küsimustiku teist korda. Kõikidele küsimustele sai vastada Likert-i tüüpi hinnangu skaalal. Uuringutunnuste keskmiste erinevuste hindamiseks rakendati paarisvõrdluse t-testi ning sõltumatute valimite t-testi. Uuringuandmete analüüsimisel kasutati ka kovariatsioonianalüüsi (ANCOVA), mille abil hinnati eksperiment- ja kontrollrühma vahelist erinevust uuritavates tunnustes pärast sekkumise läbiviimist. Tulemused: Uuringus leiti, et enne uuringu algust ei olnud statistiliselt olulisi erinevusi kontrollrühma ja eksperimentrühma vahel. Uuringust langesid välja vanemad õpilased (p=0,03), kelle psühholoogilised vajadused olid vähem rahuldatud (p=0,01). ANCOVA analüüsi käigus leiti, et eksperimentrühma õpilased tajusid peale sekkumisprogrammi oma sisemist motivatsiooni paremini toetatult (p=0,024) kui kontrollrühma õpilased. Kokkuvõte: Uuringu tulemuste põhjal saab järeldada, et kui liikumisõpetuse õpetajad läbivad loodud sekkumisprogrammi, on eeldatavasti võimalik tõhusamalt toetada õpilaste tajutud sisemist motivatsiooni.
Rühmvõimlejate seas esinevad ülekoormusvigastused ning nende seos treeningkoormuse ja menstruaaltsükliga
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Sild, Ege ; Arend, Mati ; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Uurimistöö eesmärk oli uurida juuniori- ja meistriklassi rühmvõimlejate seas esinevate ülekoormusprobleemide rohkust ja analüüsida nende võimalikku seost tajutava treeningkoormuse ja menstruaaltsükliga 8-nädalase treeningperioodi jooksul. Metoodika: Uuringus osales 9 rühmvõimlejat (15,1±0,8 a, 165,7±4 cm, 52,2±3,7 kg), keda monitooriti 8-nädalase treeningperioodi vältel treeningkoormuse hindamiseks Session Rating of Perceived Exertion (sRPE) meetodil ning The Oslo Trauma Research Center (OSTRC) ülekoormusprobleeme kaardistava küsimustikuga, mille abil registreeriti hüppeliigese, põlve-, kubeme, alaselja ja reie tagakülje piirkonna ülekoormusprobleeme. Küsimustikus olevate lisaküsimuste abil koguti andmeid menstruaaltsükli esinemise, sümptomite ja mõju kohta. Tulemused: Kokku registreeriti uuringuperioodi jooksul 84 ülekoormusprobleemi, millest 45% esines alaselja piirkonnas, 23% põlvepiirkonnas, 12% hüppeliigese ja kubemepiirkonnas ning 8% reie tagakülje piirkonnas. Uuringu käigus registreeriti mõõduka kuni tõsise raskusastmega probleeme 20 korral, millest moodustasid 35% alaselja, 35% reie tagakülje, 20% põlve ja 10% hüppeliigese piirkonna probleemid, sealhulgas 2 hüppeliigese piirkonna vigastust, mis nõudsid aega treeningutelt eemal. Statistiliselt oluline seos ülekoormusprobleemide ja treeningkoormuse vahel leiti ainult põlve piirkonna probleemidega (p=0,007). Menstruaaltsükkel esines 56% rühmvõimlejatest, kes kogesid 75% menstruatsioonidel menstruaalvalusid, kuid hoolimata registreeritud tajutavast negatiivsest mõjust sportlikule sooritusvõimele ei pidanud ükski võimleja treeningmahtu vähendama. Kokkuvõte: Rühmvõimlejate ülekoormusprobleemide esinemisel olid kõige probleemsemateks piirkondadeks alaselg ja põlv, millel tuvastati statistiliselt oluline seos treeningkoormusega. Võttes arvesse valimi hulka ja ajalist kestvust registreeriti ülekoormusprobleeme pigem palju ehk sRPE ja OSTRC küsimustiku abil võimlejate monitoorimine annab tagasisidet treeningute periodiseerimise ja treeningtsüklite planeerimise reaalse tajutava koormuse osas. Menstruaaltsükkel ei mõjutanud rühmvõimlejate treeningmahtu, kuid mõjutas subjektiivselt tajutavat sportlikku sooritusvõimet.
Õlaliigese eesmise ebastabiilsusega patsientide postoperatiivne funktsionaalne seisund Bankart ning Bankart ja remplissage operatsioonide järgselt
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Pruuden, Karl Frederik ; Luik, Mihkel ; Rahu, Madis; Vahtrik, Doris; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Töö eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk on võrrelda õlaliigese eesmise ebastabiilsusega patsientide postoperatiivset funktsionaalset seisundit Bankart ning Bankart ja remplissage tüüpi operatsioonide järgselt. Metoodika: Uuringus osales pärast välistavate kriteeriumite arvestamist 41 uuritavat, 29 meest ja 12 naist; 19-l oli teostatud Bankart operatsioon ning 22-l Bankart ja remplissage operatsioon. Uuritavatel hinnati opereeritud õlaliigese postoperatiivset funktsionaalset seisundit: hinnati õlaliigeste liigesliikuvust, õlaliigest ümbritsevate lihaste jõudu ning teostati funktsionaalsed testid (Tampa, Rowe, Beighton ja Constant skoorid). Lisaks hinnati mitte-opereeritud õlaliigeste liigesliikuvust ja õlaliigest ümbritsevate lihaste jõudu. Tulemused: Opereeritud õlaliigeste liikuvus oli statistiliselt oluliselt väiksem (p<0,05) võrreldes mitte-opereeritud õlaliigeste liikuvusega, õlaliigest ümbritsevate lihaste jõus statistiliselt olulisi erinevusi ei esinenud (p>0,05). Bankart ning Bankart ja remplissage uuritavate võrdluses ei esinenud õlaliigese liikuvuse ega õlaliigest ümbritsevate lihaste jõu näitajates statistiliselt olulisi erinevusi (p>0,05). Õlaliigese funktsionaalsete skooride tulemustes esines statistiliselt oluline erinevus (p>0,05) Rowe skooride tulemustes, kus Bankart ja remplissage uuritavatel oli oluliselt kõrgem Rowe skoor. Ülejäänud funktsionaalsete skooride tulemustes gruppide vahel statistiliselt olulist erinevust ei esinenud (p>0,05). Kokkuvõte: Bankart ja remplissage operatsioonide järgselt ei esinenud olulist õlaliigeste liigesliikuvuse piiratust ega õlaliigest ümbritsevate lihaste jõu vähenemist võrdluses Bankart operatsiooniga. Rowe skoor oli statistiliselt oluliselt kõrgem Bankart ja remplissage operatsiooni järgselt.
Jõutreeningu meetodid ja strateegiad sarkopeenia mõjude vähendamiseks 60-aastaste ja vanemate inimeste seas: süstemaatiline ülevaade
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Kristoving, Henry ; Pehme, Ando ; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: uurida, millised jõutreeningu meetodid ja strateegiad aitavad vähendada sarkopeenia mõjusid 60-aastaste ning vanemate meeste ja naiste seas. Metoodika: magistritöö koostamisel on järgitud teaduskirjanduse süstemaatilise ülevaate koostamise nõudeid. Teaduskirjanduse otsimiseks ja selekteerimiseks kasutati PRISMA juhendit. Teadusallikaid otsiti ajavahemiku 2015–2025 kohta neljast andmebaasist: PubMedist, Scopusest, Web of Science’ist ja SPORTDiscusest (EBSCOhosti vahendusel). Kirjanduse otsimisel keskenduti jõutreeningu rollile sarkopeenia mõjude vähendamisel. Allikate otsimisel suunati fookus uuringutele, mille sihtrühmaks olid 60-aastased ja vanemad. Otsingute ja selekteerimise käigus välistati artiklid, mis keskendusid peamiselt toitumisele, toidulisanditele, sarkopeenilisele rasvumisele, osteosarkopeeniale või sekundaarsele sarkopeeniale. Tulemused: sarkopeenia mõjude vähendamiseks peab treeningperioodi kestus olema 4 nädalat kuni 12 kuud ning sisaldama 2–3 jõutreeningut nädalas. Puhkeperiood treeningkordade vahel on 48–96 tundi. Harjutusi tuleb teha minimaalselt 3 ja maksimaalselt 17, intensiivsusega 40–85% 1 KM-ist, iga harjutuse kohta 2–5 seeriat ja 5–20 kordust seerias. Puhkepaus harjutuste ja seeriate vahel on 60–180 sekundit, kuid ringtreeningul on seeriate vahel puhkepaus 5 minutit. Kokkuvõte: mida pikem on treeningperiood, mida kõrgem on intensiivsus ja mida enam kasutatakse erinevaid lihasgruppe haaravaid harjutusi, seda parem on mõju käe haardejõu paranemisele ja lihasmassi suurenemisele ning seda tõhusam on sarkopeenia mõjude vähendamine. Väga kõrget intensiivsust on vanemaealiste jõutreeningul mõistlik vältida, kuna see suurendab vigastuste riski ja võib seetõttu takistada järjepidevat treenimist. Tähtsal kohal on harjutused keharaskusega, treeningseadmete, kummilintide ja TRX-rihmade abil. Samuti on jõutreeningu kombineerimine teiste treeningliikidega üks tõhusaid viise sarkopeenia mõjude vähendamiseks.
Põlveliigese seisund ja lihasfunktsioon Hyalofast kõhreplastika järgselt
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Süld, Karita ; Luik, Mihkel ; Rips, Leho; Lepasalu, Laura; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva uurimistöö eesmärk oli hinnata subjektiivselt põlveliigese seisundit, põlveliigese liikuvust ja turset, põlveliigese sirutaja- ja painutajalihaste jõudu ja funktsionaalset võimekust ning nende omavahelisi seoseid harrastussportlastel vähemalt aasta möödumisel Hyalofast kõhreplastika operatsioonist. Metoodika: Uuritavateks olid 11 harrastussportlast, kellel oli uuringu toimumise ajaks möödunud vähemalt üks aasta Hyalofast kõhreplastikast. Uuritavatega viidi läbi põlveliigese liikuvuse ja turse hindamine, põlveliigese sirutaja- ja painutajalihaste isokineetiline testimine, Y-tasakaalu test, ühe jala hüppetest ning uuritavatel paluti hinnata valu ja täita küsimustikud põlveliigese funktsiooni subjektiivseks hindamiseks. Lisaks kaasati uuringusse küsimustikud, mille uuritavad olid täitnud nii enne operatsiooni kui 12 kuud pärast operatsiooni. Tulemused: Vähemalt üks aasta pärast operatsiooni oli uuritavate opereeritud (OP) põlveliigese maksimaalne sirutusamplituud 4,3±0,7° ja maksimaalne painutusamplituud 138,6±2,2°. Mitte ühelgi uuritaval ei esinenud OP põlveliigese piirkonnas turset. Opereeritud ja mitteopereeritud alajäseme (OP vs MOP) tulemuste võrdluses esines oluline erinevus järgmiste näitajate osas: põlveliigese sirutajalihaste maksimaalne jõumoment nurkkiirustel 60°/s (p<0,001) ja 180°/s (p<0,01), painutajalihaste maksimaalne jõumoment nurkkiirusel 60°/s (p<0,05), Y-tasakaalu test (p<0,05). Aasta pärast Hyalofast kõhreoperatsiooni suurenes Knee Injury and Osteoarthritis Outcome Score (KOOS) küsimustiku skoor ja langes Tampa kinesiofoobia skaala skoor oluliselt (p<0,05). Keskmine hinnang valule VAS skaalal vähemalt aasta möödumisel operatsioonist oli 1,5±0,3 palli. Suurem OP vs MOP põlveliigese sirutajalihaste jõudefitsiit oli seotud madalama KOOS küsimustiku tulemuse ja kõrgema valu hinnanguga. Kokkuvõte: Vähemalt aasta pärast Hyalofast kõhreplastikat esineb OP vs MOP põlveliigese sirutaja- ja painutajalihaste jõudefitsiit, kuid uuritavate subjektiivne enesetunne ja hinnang põlveliigese funktsioonile on võrreldes preoperatiivse perioodiga paranenud. Väiksem jõudefitsiit on seotud kõrgema subjektiivse hinnangu ning väiksema valuga.

Sirvi

Viimati lisatud