Eesti 15–18-aastaste jalg- ja käsipallurite kehalise võimekuse profiil ja spordialaspetsiifilised erinevused
Laen...
Kuupäev
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu: Tartu Ülikool
Abstrakt
Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli mõõta ja võrrelda 15–18-aastaste jalgpallurite,
käsipallurite ja mittesportlike noorte kehalise koostise ning kehalise võimekuse näitajaid nii
uuringusiseselt kui rahvusvahelises võrdluskontekstis.
Metoodika: Uuringus osales kokku 29 noormeest: 9 jalgpallurit, 8 käsipallurit ja 12
kontrollgrupi noormeest. Sportlased treenisid regulaarselt ning osalesid oma vanuseklassi Eesti
meistrivõistlustel. Kontrollgrupp ei olnud seotud organiseeritud sporditegevusega. Kõigil
uuritavatel mõõdeti kehapikkus, kehamass ja arvutati kehamassiindeks. Kehakoostist hinnati
kahe energiatasemega röntgenabsorptsiomeetria (DXA) abil. Aeroobset töövõimet hinnati
veloergomeetril astmelise koormustestiga, mille käigus määrati VO₂max, ventilatsiooniläved ja
maksimaalne võimsus. Lihasjõudu ja töövõimet mõõdeti CON-TREX isokineetilises testis
ning alakeha plahvatuslikkust CMJ ja korduvhüpete testidega.
Tulemused: Sportlaste kehamass, rasvavaba kehamass ja lihasjõud olid üldjuhul kõrgemad kui
mittesportlike noorte puhul. Sportlased olid erinevates tulemustes läbivalt paremad, kuid
statistiliselt olulised erinevused ilmnesid eelkõige kontrollgrupi ja käsipallurite vahel. Samas
selgus, et sportlaste keharasvaprotsent oli võrreldes rahvusvahelise eliittasemega kõrgem ning
jalgpallurite VO₂max/kg jäi eliitmängijate näitajatele alla, mis viitab arenguruumile keha koostise
ja aeroobse võimekuse parandamisel. Jalgpallurid saavutasid parimad tulemused
plahvatuslikkuse ehk hüppevõime testides, käsipallurid aga jõutestides. Kontrollgrupi
tulemused olid enamasti madalamad kui sportlastel, kuid mõningad füüsilised näitajad olid ka
selles rühmas head.
Kokkuvõte: Eesti noorte jalg- ja käsipallurite kehaline võimekus ning kehakoostis olid
paremad kui mittesportlike eakaaslaste omad. Samas olid nii keharasvaprotsent kui ka
aeroobne võimekus madalamad võrreldes rahvusvahelise eliidi tasemega. Tulemused näitavad,
et kuigi spordiga tegelemine toetab noorte kehalist arengut, on kõrgema sportliku taseme
saavutamiseks oluline pöörata suuremat tähelepanu keha koostise ja vastupidavuse
arendamisele.
Kirjeldus
Märksõnad
magistritööd, jalgpall, käsipall, noorsportlased, kehaline töövõime, isokineetiline jõud, plahvatuslikkus, kehakoostis, DXA, VO₂max